Peeter Helme : Noortest gasellidest saavad vettinud mägrad
Selles on tal jumala õigus! Kui meie poliitikas ja äriilmas on juhtpositsioon jätkuvalt omaaegsete kolmekümneste põlvkonna, nüüdsete vettinud mäkrade käes, kellel puuduvad nii ideaalid kui ideed, siis ei saa nad ju ei ideaale ega ideid ka kellessegi süstida.
Ühelt poolt võiks öelda, et iga inimene on ise oma ideaalide ja õnne sepp, kuid reaalses elus pole keegi meist nõnda üksik ja sõltumatu, et talle ei läheks ühiskonnas toimuv korda. Isegi kui isiklike eesmärkide seadmine on igaühe enda asi, on see, mida isiklikeks eesmärkideks, väärikaks eneseteostuseks ja õnneks kõige laiemas mõttes peetakse, ka ühiskonna meeleolude küsimus. Nendega on meil aga tõsine probleem, sest meil puudub eliit. Vettind mäkrade režiim lihtsalt ei ole eliidi režiim.
Meil pole mingit eliiti, sest eliit on seltskond, kes pole mitte lihtsalt pumba juures, vaid kes suudab oma moraalse ja ideelise eeskujuga nakatada teisi, mobiliseerida ühiskonda, näidata suunda ning süstida inimestesse lootust. Meil seda ei suudeta: rahvas põlgab poliitikuid, põlgab ärimehi, põlgab ka intellektuaale ja kunstnikke (on ju viimased muiduleivasööjad!). Ning poliitikud põlgavad vastutasuks rahvast (valimiskampaaniate intellektuaalne tase on viidud madalaima ühise nimetajani, mis näitab täielikku usaldamatust), ärimehed ei üritagi mingeid talente siia tagasi saada või kohalikke hoida, vaid eelistavad teadmispõhisele majandusele karjatada sõnakuulelikku holopikarja (jah, ma tean – erandeid leidub ning ma ei taha neile liiga teha!) ning intellektuaalid sulgevad elevandiluutornides viimasedki irvakil püsinud aknaluugid. Mida on sellistes oludes siis rahval veel tahta? Kuhu püüelda?
Ainuke sõnum, mis säärases “dialoogis” levib, on õpetus, et tuleb ise juba võimalikult noorelt poris püherdada. Ka noor ja vilgas gasell peab juba maast madalast kasvatama endale masajama kere, lühemad jalad ja hoidma kasuka mõnusalt salkus ja niiske.
Ehk siis: põlvkonnavahetust ei saa säärastes oludes tulla, sest need noored, kellel oleks piisavalt mõistust ja iseloomu, et see läbi viia, katsuvad saada võimalikult noorelt võimalikult vettinud mäkrade sarnasteks. Näiteid pole vaja kaugelt otsida: poliitilised kanafarmid, mida võiks sama hästi nimetada ka mägrakasvandusteks, või matslikult ja tüssajalikult asju ajavad väikeettevõtjad, keda Võsa Pets mõnuga näitab (suuri kalasid, kelle meetodid on tsipa rafineeritumad, ta muidugi kaamera ette ei saa, aga aeg-ajalt ujub meediasse uudiseid sellistegi tegelaste vaid näiliselt paremast maailmast).
Kui selline käitumisjuhend – hakka mägraks või jäädki porisel põlluserval redutavaks hallhiireks – on tõesti ainuke “eetiline” juhend, mida meie “eliit” rahvale anda suudab, siis pole ime, et paljud noored ei üritagi. Nad tõmbavad uttu! Vaadake või eelmise nädala Areeni, tulevikutähtede erinumbrit! Noor kirjanik Mart-Matteus Kampus näeb oma tulevikku välismaal! Maalikunstnik Kristi Kongi unistab elamisest seal, “kus on hea olla”. Ja arvake ära, kas ta mõtleb Eestit. Muidugi mitte! Kongi räägib hoopis Skandinaaviast ja Beneluxist. IT-tegelane Kristjan Hiiemaa töötab küll kolmnurgas Tallinn – London – San Francisco, kuid ilmselt võib pigem kuude kui aastatega lugeda aega, mil rahvusvahelise projekti suurus lennutab ta Eestist lõplikult minema. Ja kõigest 15aastane luuletaja Liisa Kams kahtleb tervikuna Eesti riigi ülesehituses ja siinse demokraatia kehtivuses!
Need, kes aga ära ei lähe, peavad kuidagi hakkama saama. Küsimus on, kuidas. Sellele Nurklikul vastust ei ole. Ta nõuab hoopis sõnade “avatus”, “sallivus” ja “vabadus” tähenduse selgitamist laiema arutelu kaudu. Iseenesest hea põhjusega: neid sõnu tarvitatakse meil ülemäära palju, liiati ei öelda kunagi, mille suhtes me oleme siis avatud või sallivad, või mis teeb meid vabaks. Aga mida siis ometi tahta? Kas seda, et istume kõik maha ja lepime kokku, et ühte või teist sõna tohib kasutada ainult nii ja see tähendab ainult ühte asja ning kes kasutab sõna valesti, see antakse vastava – miks mitte näiteks allikakaitseseaduse vaimus loodud minister Langile alluva – jõhkardite brigaadi kätte?
See lõhnab kangesti vana hea Prantsuse revolutsiooni vaimus idanema hakanud radikaalsuse järele, mis püüab asjadest valesti aru saavaid inimesi kasvatada ja kohandada mingiteks “õigeteks”. Ning ühiskond, mis suunab oma põhienergia peamiselt sõnade defineerimisele ning unistamisele, et siis tuleb Kalev koju, sobib vaieldamatult ka vettind mäkrade režiimile. Veel paremini muidugi nende järelkasvule, kel pole aedikuis istudes ja teistest võrdsematelt vanemmäkradelt palukesi oodates muud teha kui defineerida sõnu.
Selle kõigega ei taha ma muidugi öelda, et ei tuleks mõelda selle peale, mida ja kuidas öelda ning mis on sõnade taga varjus. Kuid sõnade taga ei peida end mitte ainult tähendused ja väärtused, vaid neid sõnu lausuvad inimesed. Seda ka juhul, kui nad on mägramantlis inimesed. Inimestega tuleb meil aga tegeleda. Kuidas seda teha, kes teeb ja mida teeb, on küsimused, millele on sama palju vastuseid, kui on inimesi.
Ent üks on kindel: ärakäiatud sõnade tõlgendamine või defineerimine sihile ei vii. Ei vii sihile ka ärakäiatud ideoloogiate tõlgendamine. See, et Eesti erakonnad on alustanud valimiskampaaniat suhteliselt ühesuguse tsentristlik-liberaalse propagandakördi jagamisega, näitabki, kuhu mägramaailm on teel. Kuid see näitab ka, kuidas siit välja saada – radikaalselt uue mõtlemisega. Soovin kõigile noortele, kes unistavad põlvkondlikust murrangust, sel teel palju jõudu! Ilma irooniata. Ausalt.
