João Lopes Marques : Eesti (vaikne) kodusõda

Automaatselt eristub kaks leeri:

• eestlased, kes pooldavad siin elavate „teistega“ suhtemist (kõnelgu nad vene või mõnda muud keelt) ja nende lõimimist;

• eestlased, kes eelistavad ülbelt distantsi hoida: Eesti jäägu eestlastele (ja „pärast 1991. aastat on välismaalased siia elama tulnud ainult naiste pärast“).

Kumb on ülekaalus? Ausalt, mina ei tea. Ja mu kolumnitele tulnud kommentaaride põhjal ei hakka ma seda hindama, sest vaikusel on siin ühiskonnas oluline roll.

Aga vaikne kodusõda on see ikkagi. Me elame selle sees ja seda on tunda. Sõprade vahel ja perekondades: see on teema, mis inimesi ootamatult lahutab. On neid, kes arvavad, et tänapäeva Eestile teevad vastuolud head, on neid, kes kurdavad, et neil on seksterroristidest ja okupantidest kõrini. Seitsesada aastat baltisakslaste iket ja Nõukogude Venemaa okupatsioon siin kasuks ei tule...

Me peame mõistvad olema. Samas ei tule see ksenofoobia ainult nn teisest Eestist, seda pritsib pidevalt ka valgustatud illegentsi seltskonna poolt. Ja keskmisele eurooplasele võib see päris šokeerivalt kõlada.

Neid kolme stseeni ei unusta ma vist kunagi:

• üks esimesi eesti tüdrukuid, kellega ma siin kohtamas käisin, ütles mulle kunagi nii: „ Sul on õigus, João. Mul on tõesti natuke häbi, kui mu sõbrad mind sinuga koos näevad... Nad jäävad mind elu lõpuni välismaalasega kurameerimise pärast narrima...“ Selline dialoog oleks kõigis riikides, kus ma enne olin elanud, välistatud olnud;

• siis mu seesama sõber Chris: ta on Aussie, kes kolis siia kuus-seitse aastat tagasi. Sel mehel on Eesti jaoks suured plaanid ja talle ei ole kunagi olnud esmatähtis ei raha ega kohalikud tüdrukud. Teda tõi siia soov jääda paikseks kuskil, kus talle meeldib. Pärast esialgset rahuloluperioodi hakkas ta ennast tundma tõrjutuna. Iga kord, kui temaga viimasel ajal olen kokku saanud, on ta mossis olnud. Võin pea anda, et poole aasta pärast on ta siit läinud. Kaotus mulle, aga eriti Eestile: ta on üks sümpaatsemaid ja ettevõtlikumaid inimesi, keda ma tunnen;

• ja Madis, mu hea sõber Madis. Ühteaegu obsessiivne ja geniaalne. Suuremeelne. Aga pärast teist-kolmandat õlleraundi on meil sarved vastamisi. Ta ei salga oma sisimaid veendumusi: „Kas sa ei leia, et Eestis on juba liiga palju välismaalasi? Me ei taha oma traditsioone muuta: Eesti ongi riik, kus mehed peaksid olema mehed ja naised naised!“ Ja sellega õigustab ta sugudevahelist lõhet, mis tema arvates ei peegelda muud kui vaid tervislikku Eesti ainulaadsust.

Kahetsen siia jäämist? Kaugeltki mitte. Eestis oldud aeg on mu elu parim. Suurte ja südantliigutavate üllatustega. Mul on hea meel tõdeda, et osa kõige imelisematest inimestest, kellega ma kunagi olen kohtunud – ja kellest tänaseks on saanud mu head sõbrad -, on Eesti kodanikud. Ma tunnen nendega lähedust ja nad õpetavad mulle palju. Teistsuguseid vaatenurki, mida ma oma ellu vajasin.

Sellepärast mind kurvastabki näha, et me oleme koos sõjas – võitleme, et eestlaste mentaliteeti pisut muuta. Või siis palju. Osa eestlasi peab hakkama aru saama, et iga Eestisse elama tulnud välismaalane ei kasuta Eestit (või eestlasi) tingimata ainult oma huvides ära. Vastupidi: võib-olla on neist siin hoopis hädavajalikku kriitilist massi.

Jah, käimas on nähtamatu – ja suhteliselt vaikne – kodusõda. Oleme ristteel: praegusel ajaloolise tähtsusega ajal on Eestil veel valida, kas minna provintslikkuse või kosmopolitismi teed pidi. Ma loodan siiralt, et mu head sõbrad võidavad selle sõja, isegi kui see peaks toimuma ka alles siis, kui mina ise siin võib-olla enam ei ela.

Euroopa on veel vägagi ebatäiuslik konstrukstioon. Aga me võitleme tema eest.

*João Lopes Marques on raamatu "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" autor

Tõlkinud Teve Floren