Erki Varma : Eesti keel januneb uute Johannes Aavikute järele
Eesti Ekspressi arvamusnurgas lugupeetud kirjameeste Jüri Pino (Näpi meie naisi, aga õpi eesti keel ära!) ja João L. Marques' (Miks te eesti keelt lihtsamaks ei tee?) vahel tekkinud diskussioon eesti keele võimaliku lihtsustamise üle kütab kirgi ning on andnud alust mitmeks tuliseks lauavestluseks. Üldjoontes jagunevad arvamused kaheks: ühed leiavad, et väike lihtsustamine kuluks ehk marjaks ära ja teised, et eesti keelega on kõik kõige paremas korras ja üleüldse – ärgu mingi välismaalane tulgu siia meid õpetama ja mölisema.
Mul on hea meel, et teema on tõstatunud. Kuigi eesti keel on meie kõigi ühine asi, otsustavad keele arengu üle üksikud väljavalitud Eesti keele instituudi hämarate kabinettide akadeemilises vaikuses. Justkui usinad aednikud hooldavad ja pügavad ning koolutavad nad seda haruldast taime, mille nimi on eesti keel. Juba pikka aega peavad nad oma peamiseks ülesandeks kehtiva keelenormi säilitamist võimalikult muutumatuna. Uuendusi taunitakse ning kui keelenormi tuleb mõni eestlaste seas laialt juurdunud muudatus paratamatult sisse viia, siis tehakse seda väga aegamisi, raske südamega ja vastutahtsi. Johannes Aaviku uuenduslik vaim on eesti keelemeeste ja -naiste hulgas kängu jäänud.
Kas õige on „pärast kella kuut“ või „peale kella kuut“? Pikka aega oli keeleinstituudi jaoks sellele küsimusele vaid üks õige vastus. Kuigi argikeeles kasutasid inimesed mõlemat vormi, kirjutasid keeleaednikud selle kehtivasse keelenormi alles üsna hiljuti ja pika hambaga. Keeleinstituudi inimesed olid Eestis ilmselt viimased, kes said aru, et internet on kujunenud samasuguseks terminiks nagu raadio või televisioon ning seda ei pea ilmtingimata suure algustähega kirjutama.
Kindlasti ei ole keelenorm asi, mida igaüks võiks kergekäeliselt näppida ja endale sobivamaks mudida. Küll aga muudab mind murelikuks kasvav lõhe kehtiva keelenormi ja reaalselt kasutusel oleva keele vahel.
Oma töö tõttu ajakirjanikuna olen sunnitud iga päev lugema sadu pressiteateid, teadaandeid ja uudiskilde. Enamasti on tegemist avalike ja ametlike tekstidega, mille koostamisel pööratakse õigekeelsusele ilmselt märksa suuremat tähelepanu kui niisama omavahelises suhtluses. Ometi kohtab ootamatult paljudes neist erinevaid keelelisi vigu ja vääratusi. Ilus ja õige keelekasutus ei ole ka elukutseliste tekstide koostajate seas sugugi nii levinud oskus kui võiks loota.
Kas inimesed on nii laisad ja hoolimatud, et ei viitsi emakeelt korralikult ära õppida või ongi keel tõepoolest nii keeruline, et selle veatu omandamine käib suurele osale eestlastest lihtsalt üle jõu?
Eesti keel on minu jaoks peamine töövahend. Ma ei pea end ise suureks asjatundjaks keele alal, kuid kuna koostan töö tõttu juba üle kümne aasta igapäevaselt erinevaid kirjalikke tekste, valdan keelt ilmselt siiski keskmisest pisut paremini. Ometi olen sunnitud keskmiselt korra päevas konsulteerima ÕS-iga. Kui levinud on selline asi näiteks prantsuse või inglise keelt emakeelena kirjutavate inimeste seas – ma ei tea, kuid tean, et Eestis on see sõnaseadjate hulgas üsna levinud praktika.
Ma ei arva, et eesti keelt peaks lihtsustama lihtsustamise pärast ja selleks, et võõramaalastel oleks seda lihtsam omandada. Vägivaldne lihtsustamine viib enamasti üsna jubedate asjadeni.
Sellest, et keel määrab ära ka selle, mismoodi me mõtleme ja maailma tajume, sai saksa filosoof ja keeleteadlane Wilhelm von Humboldt aru juba 18. sajandil ning tänaseks on see üldtunnustatud seisukoht. Keel kannab endas ühiskonna või inimrühma ühist maailmapilti – inimeste ühiseid teadmisi, suhtumisi ja uskumusi maailmast.
Elus keel on isearenev organism, mis muutub koos inimestega, kes selles mõtlevad ja seda räägivad. Eesti keelenormi üle otsustab kitsas spetsialistide ringkond. Tegemist ei ole rahva seast valitud esinduskoguga, kus ka Aiku ja Pets mingit sõnaõigust võiksid omada. Otsused keelendite kasutamise lubamise või keelamise üle teeb see seltskond oma isiklikele maitseotsustele tuginedes. Ka keeleinimesed ise tunnistavad, et objektiivselt ja teaduslikult ei saagi põhjendada seda, miks üks või teine keelend on õige või vale.
Nii ongi neil raske lihtsale inimesele arusaadavalt põhjendada, miks on näiteks lausekonstruktsioon „Saame kokku orienteeruvalt kell kuus“ vale ja „Saame kokku orienteerivalt kell kuus“ õige, kuigi vale variant on märksa enam kasutust leidnud.
Omal ajal oli Eesti keeleuuendus maailma radikaalsemaid. Eesti keelehooldus vajab ka tänapäeval rohkem Johannes Aaviku vaimu kandjaid. Aavik sõnastas kolm õigekeelsusprintsiipi: otstarbekus, ilu ja rahvuslik omapära. Neist lähtuvalt peab keel käima ajaga kaasas. Keel peab olema selle kandjate jaoks loomulik, kui see muutub koormavaks ja ebamugavaks, peab keel muutuma.
