"Tegelikult ka - sa tulid Eestisse ju tüdrukute pärast..."
Seda kuuldes hakkab mul sees kergelt keerama. Need déja vu´d on mind juba ära tüüdanud, nii et tunnen vajadust asju natuke selgitada. Õnneks piisab, kui mainin ühte eksootilist perekonnanime: „Mirsalis..." Selle trikiga on mu inkvisiitorites uudishimu äratatud ja ma hoiatan neid ette, et käes on aeg väike lugu jutustada (ärge muretsege, palun, see pole kuigi pikk).
On 2006. aasta mai. Pärast esimest einet Gotta Kanali kruiisil, lahkudes Stockholmist, pöördub minu poole laeva teenindaja ja palub mul järgmistel kordadel teise lausa istuda, kui mul midagi selle vastu pole. Minu Rootsi lauas on liiga palju inimesi, samas kui teki teises otsas tundub üks laud liiga tühi. „Sobib, Lotta, ma lähen sinna," nõustusin kohe.
Nii juhtuski, et jagasin edaspidi kolm korda päevas lauda Klaus Mirsalisega. Umbes 80-aastane vanahärra oli teistmoodi reisija. Mitte sellepärast, et tal oli põdur põlv ja see ei lasknud tal tavapärast kruiisiprogrammi nautida. Ei. Lisaks sellele, et insener Mirsalis oli käinud peaaegu igas maailma riigis, hiilgas ta ka oma elevandimäluga.
Olles sel Skandinaavia tripil reisiajakirja reporterina, olin ma tema Teise maailmasõja mälestustest loomulikult vägagi huvitatud: 1944. aastal, kui Klaus oli 17-aastane, olid ameeriklased ta tema kodulinna (Düsseldorfi) lähedal arreteerinud. Ta seletas mulle üksikasjalikult, mis vahe oli poliitilistel natsidel ja sõtta värvatud Saksa noortel (nagu ta ise), kes eesliini lahingusse saadeti.
Minu hämmastuseks mainis ta, ikka talle omasel alandlikul moel, jutu sees ka Teise maailmasõja vangilaagris veedetud kolme aastat. Kaks aastat Nottinghamis ja veel üks aasta erinevates kohtades USA-s, kus, kui ma õigesti mäletan, sunniti teda raudteid ehitama. „Aga kõik nad kohtlesid sakslasi väga hästi. Mul on Inglismaal siiani palju sõpru..."
Klaus oli hea jutuvestja, aga sellest enam inspireeris mind tema suuremeelne hing.
Iga eine ajal paljastas ta mulle oma ainulaadse isikliku loo uusi käänakuid. Kuni ükskord ta küsis, mis on minu tulevikuplaanid. „Praegu sõidan ma Amsterdami ja siis pean ma teatud variantidest välja valima, kuhu elama kolida. Vilnius, Stockholm, Kopenhaagen, Berliin, Varssavi, Tallinn ja võib-olla Hamburg... Vabakutselisena ei ole lihtne otsustada. Pealegi on mul kõigis neis linnades häid tuttavaid. Ja ma saan igal pool oma tööd teha..."
Klaus ajas silmad pärani ja tulistas: „Ilma kahtluseta on Tallinn neist kõige parem. See on imeilus linn... Ja mu pere on sealt pärit..." „Kuidas nii?" olin sügavalt üllatunud, „Kuidas nii? Teie nimi ei tundu küll ei Saksa ega Eesti oma olevat..."
Ja ei olnudki. Klaus seletas mulle, et esimene Mirsalis Tallinnas oli üks Pärsia kaupmees, kes saabus siia 17. või 18. sajandil. Ja tema pere oli Eestis elanud kuni 20. sajandi alguseni, kui nad olid sunnitud Saksamaale põgenema.
Kui ma siis nädala pärast Göteborgis maabusin, otsustasin ausalt öeldes oma lennust Lissaboni loobuda. Sõitsin rongiga Stockholmi tagasi ja ostsin odava Estonian Airi lennu Tallinnasse. Veetsin siin neli päeva, mis oli enam kui küll, et endale korter üürida. Esimene ja ainus, mida ma üldse külastasin, muide, justkui oleks mingi tähtede seis mind juhtinud.
Kuus päeva hiljem olin kogu oma kraami kohvritesse pakkinud ning Lissabonist ja Amsterdamist ära toonud. Samal nädalal saatsin Bodensee (Constance´i järve) äärde Klausile postkaardi, et talle oma otsusest teada anda. See oli minu jaoks sümboone tegu.
Tõsi on see, et vingumisest hoolimata elan ma endiselt siin. On selgunud, et Eestil on mingi nähtamatu magnet. Klausi roll oli määrav - väikeste asjade vägi võib olla lõputu. Sellepärast loodan ma ikka veel, et ühel päeval ristuvad minu teed ka mõne Eesti Mirsalisega. Nad on minu elus tähenduslikud. Kes teab, võib-olla loeb üks neist praegu seda kolumnitki?
*João Lopes Marques on romaani "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" autor
