Michael Jackson, millal sa surid?
Tõepoolest, kas keegi tõesti uskus, et pärast nii pikka vaikimist, operatsioone ja totaalset ebaõnne näeb maailm taas popikuninga veatut esinemist; midagi uut, rabavat, jalustrabavat, megasuperhüperfantastilist etendust? Kas teie uskusite? Mina mitte.
Sest muusika on käsitöö (ja ka jalgade töö, nagu Jackson meile tõestas). See on igapäevane enese vormishoidmine ja arendamine, kohanemine vanusega ja enese küpsemise jälgimine, et see küpsus muusikasse edasi kanda ja siis kuulajateni viia. Ma ei usu, et Michael oleks olnud heas vormis ning seepärast on meile kõigile suur õnn, et seda kontserdisarja Londonis ei sündinud.
Aga see ei vähenda karvavõrdki tema kui popmuusika ühe suurema mõjutaja poolt korda saadetut; ta oli fantastiline tantsija ja tantsustiili looja, ühe kõigi aegade müüduima albumi „Thriller" tegija, tänapäevase muusikavideo nurgakivi jne jne.
Tõenäoliselt oli just Jackson see, kelle esinemised tõid käibele võrdluse „CD kvaliteediga kontsert". Nii nagu CD oli kunagi vinüüliga võrreldes ülisuur hüpe ülespoole - krabinate ja kahinateta ülipuhas esitlus, nii olid Jacksoni (ja Madonna) kontserdid esimesed sellised, kus helipuhtus oli „digitaalne".
Aga küsima peaks nii: Michael Jackson, millal sa surid? Sest see ei saanud olla elu, see pidev viibimine kogu maailma teleobjektiivide fookuses, kus iga väiksematki pildile jäänud nahalapikest uurisid džäksonoloogid ülima põhjalikkusega ja tegid sellest põhjapanevaid järeldusi.
Michael Jackson on surnud, kuid niimoodi on King of Pop lõpuks ometi tõeliselt sündinud. Legend on lõpuni kirjutatud. Vive le Roi!
