Verevi tissimissi juhtum
Tütarlapse lollusest ja ürituse korraldajate ükskõiksusest johtuvalt sai Õhtuleht esikaane, Kanal 2 "Reporter" mitu rasvast lugu, kõiksugu portaalid kõvasti kõneainet. Kulutulena levisid alaealise neiu etteastest tehtud telefonivideod ja -pildid.
Kainenedes tahtis tüdruk häbi pärast maa alla vajuda. Kõike salvestava ja paljundava meedia ajastul ähvardab see ülipiinlik seik Birgitit saata ka veel aastate pärast, kui temast on näiteks saanud kõrgestiharitud äri- või poliitikastaar.
Hea lugejal ei maksa siinkohal arvata, et mul miskit palja naisekeha vastu on. Vastupidi, kui on loodus andnud kihu seda teistelegi näidata, andku minna! Aga ma väga tahaks, et inimene annaks enesele aru, mida ta teeb. Enamiku teismeliste puhul julgen selles kahelda.
Taas kord said oma nutulaulule kütust need, kes ajakirjandusele kolletumist ette heidavad.
Just nimelt ajakirjandusele, sest liiga sageli tõmbavad kriitikud võrdusmärgi ajakirjanduse ja meedia vahele. Nende sõnum on, et just ajakirjandus (loe meedia) on süüdi sellistes skandaalides, kuna ei hooli muust kui rahast. Suured konspiratsiooniteoreetikud näevad kõige taga meediaomaniku kätt või siis vähemasti rahaahneid kalapilgulisi mänedžere, kes arvutavad ka oma laste vanust klikkides.
"Klikiajastu" peale pahandavad üheskoos vanad ajakirjanduskalad Anvar Samost ja Tiina Kaalep. Nemad pole ju suvalised ajakirjandust kiibitsevad blogijad, vaid loodetavasti kogu meediat hästi tundvad professionaalid. Nende arvates on kõik meediatarbijad ühesuguste - nende endiga sarnaste vajaduste ja eelistustega tarbijad ja soovitatavalt peaks kogu avaldatav meediavoog olema läbi käinud kullipilguga toimetaja silma alt. Ja see on minu arvates nende viga. Youtube'i ajastul, lubage tähelepanu juhtida :)
Iseenesest on see huvitav lähenemine: süüdistada esmalt kedagi teist. Mul pole ühelgi pohmakahetkel tulnud mõttesse helistada alati optimistlikule Liviko pealikule Janek Kalvile, et Janek, sa sinder oleksid võinud mulle põhjalikumalt rääkida, kui kehv võib mul olla pärast mehisemat napsivõttu. Veelgi absurdsem oleks süüdistada oma laste lagunenud hammastes kommitootja Oliver Kruudat.
Ma ei kaitse siinkohal asjaolu, et meedia teeb vahel oma "kangelastele" liiga, vaid juhin tähelepanu sellele, et teatav künism ja skandaalijanu on meediasse sisse programmeeritud nii nagu tervise kahjustamine liigsesse viinavõttu. Ja selle teadmisega tuleb elada ning arvestada. Eks turumajanduses käibki ju võitlus tarbija tähelepanu eest - kes võidab tähelepanu, saab väga tõenäoliselt ka tarbija raha. Aga vajadusega raha teenida ei saa õigustada toimetaja lollust või suisa pahatahtlikkust.
Meedia kollasuse kirumise kõrval oleks palju kasulikum tegelda reaalselt laste ja noorte õpetamisega, selgitades neile meedia toimimise põhimõtteid. See peab olema sama loomulik nagu koolis kondoomide kasutamisest rääkimine. Andku kristlased mulle siinkohal andeks, aga meediaõpetust on selle sajandi noorel vaat et rohkem vaja kui jumalasõna. Kui ikka tütarlastel on selge ettekujutus, mis elu võivad hakata elama neist tehtud tissimissi pildid meediasse sattununa, siis hoiab see ehk paljudel pea selge. Või vähemasti nende sõpradel.
Kooliprogramm peaks sisaldama kohustuslikku meediaõpetust, mis käsitleb kindlasti ka meedia ajalugu, aga põhirõhu paneb sellele, kuidas noor inimene kogu selles meediavirvarris iseendaks jääks. Olen kindel, et Tartu või Tallinna ülikool suudaks väga kiiresti välja töötada programmid, mille alusel praegusi või tulevasi meediaõpetajaid ette valmistada. Muidugi maksab see õpe raha, aga eks lapse inimeseks kasvatamine ongi üks kuradima kallis ettevõtmine.
Eriti põhjalikult on vaja rääkida kiirelt arenevast internetimeediast. Kui praegu näikse avalikkuse jaoks suurim probleem olevat internetikommentaarid, väidan ma, et mõne aja möödudes muigame selle teema üle. Hulga tõsisemad probleemid on virtuaalne seksuaalne ahistamine ja identiteedivargused. Kriitikameeleta lapsed on küberpättide parim sihtmärk.
Eesti ühiskond on nende probleemidega juba ka kokku puutunud.
Seniks on mul siiralt kahju Verevi-Birgitist, nagu mul on kahju Printsessi-Lauradest või mis iganes nende nimed ka on. Need on inimesed, kel pole kõrval seismas Raul Rebase sugust meediaspetsi nagu spordimees Gerd Kanteril.
Mitte et ma võrdleks austatud olümpiavõitjat reality kangelastega, kaugeltki mitte. Ühiskonnal on ootus, et kõik spordimehe suust välja tulev peab olema sama kuldne kui tema võidetud medal, aga inimvõimetel on piirid. Kahjuks pole olnud tarkust endale niisugust meedia-rebast palgata odamees Värnikul. Ja kahjuks polnud ka tol tissimissi-õhtul Verevi järve ääres Birgitil.
