Koit Pikaro: sellist Eesti politseid ma ei soovinud

On kaks institutsiooni Eestis, kes väidetavate küsitluste ja uuringute alusel peavad enda usaldusvääruseks vähemalt 80% Eesti elanike seas. Need on Eesti Politsei ja Pärnu linnapea. Kui viimase puhul on see kõlanud vaid tema enese suust ja tegemist on nähtusega pika lapsepõlve õnnetu järelmõju näol, siis politsei puhul on probleem keerulisem. Kindlasti on nende tegevusega rahul 50% kurjategijatest, need kes isegi ametliku statistika järgi jäävad igal aastal tabamata. Aga kust tuleb ülejäänud toetusprotsent. Oletan vaid, et nende seast, kellel õnneks pole olnud vajadust politseiga suhelda.

Kuidas saadakse rahulolevate inimeste suur protsent, vajab omaette analüüsi. Samuti seoste esitamist küsitluste ja politseitöö tegelike põhieesmärkide vahel.

Selle tõese, kuid kahjuks iseloomuliku, loo alusel saab väita, et nii saab vähendada kuritegude statistilist arvu. Kui oleks vaid lugejaid ja kuulajaid, saaks selliseid lugusid leida iga nädal.

Rahvas peab teadma, tundma ja hindama oma kangelasi

Aprillikuu keskel esmaspäeva keskpäeval peteti ühe pealinna firma töötajatelt välja 3000 krooni. Soliidselt käitunud mees lubas müüa odavat diiselkütust. Kuna üks firmaga seotud olnud isik oli, seda vähemalt oma sõnade järgi, samalt mehelt hea hinnaga kütust ka saanud, siis pärast mitut veenmist õnnestuski mehel raha oma kätte saada ja läbikäidava hoovi kaudu ära minna.

Kaks päeva hiljem (kolmapäeval) viis firma juht omakäelise avalduse Tallinnas Kesklinna politseiosakonda. Temaga vesteldi viisakalt ja öeldi, et järgmise nädala alguses saadetakse avaldus edasi prefektuuri.

Avaldaja pöördus igaks juhuks ka isiklike tuttavate poole. Õnneks või õnnetuseks sai kokku inimesega, kellel oli huvi nii turvakaamera lindistuse vaatamiseks kui võimalike pealtnägijatega rääkimiseks. Avaldajale õnneks oli kahe päevaga tuvastatud nii raha väljapetnud kelmi nimi, turvavideo kaudu saadud tema pilt ja see pätt ka ära tuntud. Tegemist on praegu 45aastase mehega, vähemalt seitse korda kohtulikult karistatud, sealjuures mitmel korral ka kelmuste eest, nimega Uno Saarik. Mõnel varasematel kuriteokorral oli ta ennast esitlenud Veikona ja nii nimetas ta ennast nüüd ka Tallinnas.

Alles kaheksa päeva peale politseisse avalduse esitamist õnnestus kannatanul saada telefonitsi kontakt uurijaga, Põhja politseiprefektuuri majanduskuritegude talituse politseivaneminspektori Izabella Adamsiga. Sisulise vastuse, ettepanekute ja täiendavate küsimuste asemel sai kannatanu teada, et ta saab vastuse 30 päeva pärast. Uurijale ütles ta küll kelmuse toimepannud isiku nime, kuid ei uusi küsimusi ega elavat reageerimist sellele jätkuks ei tulnud.
Kuna uurija huvi selle kuriteo avastamise vastu oli tagasihoidlikult öeldes leige, siis soovis avaldaja, et järgmisel päeval võtaks sama politseiametnikuga ühendust tema esindaja. Vestlus oli sisuliselt mõttetu, sest Adamsit ei huvitanud ei kelmi võimalikud peatuskohad ega näiteks turvakaamera lindistuse saamine. Eesti Politsei töötajad on kujundatud klienditeenindajateks, seda vägagi kehval, madalal tasemel. Sellise politsei lemmiklausetega seletas uurija, et tööd on palju ja et materjalid on prokuratuuris.

Tagasihoidlikult küsis esindaja siis majanduspolitsei juhilt, et miks kriminaalasi on algatamata ja miks endiselt on uurijad nii õnnetud oma tegevuses. Vanemkomissari vastused olid paljasõnaliselt äärmiselt julgustavad, et majanduspolitseis on olukord muutumas paremuse poole, tõenäoliselt juba sellel sajandil (autori tõlgendus) on juba oodata tulemusi ning et muidugi tuleb sellises faktis kohe alustada kriminaalmenetlust ja avaldust tõlgendada kui kuriteoteadet.

Veel neli päeva hiljem jätkus kannatanu esindajal julgust pöörduda küsimustega uurija poole, rahvuskangelaseks kuulutamise eesmärgil kordan tema nime - Izabella Adams, poole. Üks vastuväide oli tuttav - materjal on prokuratuuris, teiste küsimuste peale alustas rünnakut juba uurija. Nimelt olevat tema ja EV kohtud juba viis aastat praktiseerinud, et igasuguseid esindajaid ja volikirjadega isikuid eeluurimises ei tunnistata. Kui talle püüti selgitada kohtus esindamise ja eeluurimises kannatanu huvide esindamise erinevust, siis tõstis ta häält ja lihtsalt lõpetas kõne.

Selgituseks peab ütlema, et Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette kuriteoteate puhul kriminaalasja algatamise esimese toiminguga.

Kui kriminaalmenetlust aga seaduses ettenähtud põhjustel ei algatata, siis teatatakse sellest avaldajale vähemalt kümne päeva jooksul.

Seaduseandja on kuni kümme päeva andnud täiendavate materjalide kogumiseks, et objektiivselt lahendada kuriteoteade. Kordan oma arusaamist sellest. Kümme päeva on maksimum tähtaeg, elementaarne on kohe avalduse laekumisel kannatanu üle kuulata ja sellega alustada menetlust. Ka tuleb kümmet päeva kasutada avalduse materjalide täiendamiseks, mitte aga lihtsalt venitada ükskõik millistel põhjustel.

Selleks momendiks, kui uurija Adams hakkas väljendama oma seisukohti ja käituma emotsionaalselt, oli möödunud avalduse esitamisest kaks nädalat. Praktiliselt polnud toimunud ühtegi uurimistoimingut, kannatanut ja tunnistajaid ei olnud välja kutsutud ega üle kuulatud, turvakaamerate lindistuste vastu polnud isegi huvi tuntud, seega võis kelm karistamatult edasi tegutseda.

Tuleb tunnistada uurija suurt fantaasiarikkust, kui ta nimetas prokuratuuri saadetud dokumente materjalideks. Üllatavalt konstruktiivne oli prokuröri käitumine, kui tema poole pöördus kannatanu esindaja. Selgus, et mingeid materjale pole olemas, s.t. töökangelane-uurija Izabella Adams ei olnud mitte midagi vormistanud. Ainult kannatanu avalduse oli ta saatnud mitteametlikult prokurörile. Sedagi saatekirjata, registreerimata ja kuupäevata. Lisatud oli olnud vaid paberitükikesele kirjutatud tärmin, millal avaldajale tuleb vastus anda. Alles prokuröri sekkumine tõi kaasa samal päeval koheselt kriminaalasja algatamise ja teatise saatmise avaldajale.

Kuna olid tekkinud õigustatud küsimused politseitöö organiseerimise ja uurijast politseiametniku tegevuse kohta, siis kaks nädalat peale kuriteoavalduse esitamist, 28. aprillil läks teele kaebus Politseiametile. Selles sooviti teenistusalast juurdlust uurija Izabella Adamsi suhtes. Samuti vastuseid küsimustele, miks näiteks ei alustatud koheselt kriminaalmenetlust Kesklinna politseiosakonnas, kuhu esitati kuriteoteade ja kus avaldajat suuliselt oli juba küsitletud. Eraldi oli esitatud palve, et kaebust kontrollitaks Politseiameti poolt, sest Põhja politseiprefektuuri juhtkonna objektiivsus ja pädevus oma alluvate tegevuse suhtes on neil nii nagu see on.

Kaebus laekus politseikontrolli osakonda, mida praegusel perioodil juhib Priit Paal. Tema sõnade järgi olevat tegemist väga tõsise kaebusega ja ta olevat andnud Põhja politseiprefektuurile lühikese tähtaja materjalide esitamiseks.

Nüüd, kui Priit Paali sõnadest on möödunud kaks ja pool nädalat, pole uurija Izabella Adamsi tegevuse, õigemini tegevusetuse, kontrollimiseks alustatud mingit menetlust. Tähtaega - 12. mai, olevat pikendatud selle nädala lõpuni ja alles siis hakkab politseikontrolli osakonna uurija Evi Paškovskaja mingit menetluslikku otsust otsima. Aga kahjuks ei saa ka seda uurija eriti objektiivseks pidada, sest vaatamata kannatanu esindajate vastuseisule lõpetas ta kriminaalmenetluse kindlustuspettusest osa võtnud politseiametniku suhtes.

Kui enam kui kaks nädalat materjalide, mida võib olla maksimaalselt viis lehte, saatmiseks Kalevi vabriku hoones ühest tiivast teise, on lühike tähtaeg, siis maailmalõppu ei jõua me kunagi ära oodata.

Idealistlikud katsetused kukuvad politseis läbi

Kui keegi soovib saata teabenõuet Põhja politseiprefektuuri ja küsida näiteks saatekirja numbrit, millega ja millal ikka kodaniku avaldus saadeti politseiosakonnast prefektuuri, siis ma ei soovita seda teha. Praktikas katsetasin seda. Oli tõesti soov teada saada, kuidas dokumendid liiguvad ja kes on see juhtoinas, kes kuriteoteate saadab tavaavalduse nime all prefektuuri. Vastust ma seni saanud ei ole. Põhjuseid on kaks. Teabenõude täitmiseks anti täitjale maksimaalne viiepäevane tähtaeg. Vastus saanud olla aga vaid üherealine. Vastamise lõpptähtajaks märgiti absurdne laupäev. Täitja on aga (NB!) - uurija Izabella Adams.

Teiseks. CD plaat, millele kannatanu ise lasi ümber salvestada turvakaamerate lindistused ja mille viimise uurija kätte ta ise organiseeris, seisab prefektuuris. Uurija on vaid teatanud, et sellel plaadil lindistust ei ole. Ilmselt pole säilinud linte ka turvateenistusel, sest ega nemadki saa oodata, kuni keegi uurija viitsib anda korralduse lindistuse kui suurepärase tõendi kättesaamiseks. Olen seda videosalvestust näinud ja julgen väita, et mitte ainult äratundmiseks vaid isegi käitumise iseloomustamiseks oli seal materjali enam kui piisavalt.

Idealistlikult võiks juba unistada, et kelm Uno Saarik on kuulutatud tagaotsitavaks, tema foto on ilmunud netilehekülgedel, kaasaarvatud Eesti Politsei kodulehel ja info politseisaadetes. Seda mitte ainult tema kättesaamiseks, vaid inimestele teatamiseks, milline kelm ja millise legendiga raha välja petab. Seda muidugi toimunud ei ole. Ja kuigi tagaotsitavaks kuulutamist võib takistada mõni seadusesäte, siis informeerimist ei takista miski. Julgen ka väita, et teadaoleval kahel tema tuttavate aadressidel pole meest politsei poolt otsitud.

Ei saa pidada suureks puuduseks struktuuri puudumist, kes lisaks politseile otsiks taga kurjategijaid. Ka lapsemeelseid teadmata kadunute otsijaid ei saa tõsiselt võtta, kuid see on juba teine teema. Seega on kelmide tabamiseks vaid kaks moodust. Nad ise ilmuvad kannatanute juurde ja hüvitavad kahju, sealjuures räägivad raskest lapsepõlvest ja majandussurutisest. Teiseks jõuavad nad kuu jooksul sooritada kümneid kelmusi, seda uurijate adamsite mannetuse toel. Ja nad jäävad tabamata.

Koit Pikaro
Konsultatsioonibüroo Ius Dicere OÜ

P.S. Palun mind mitte enam nimetada ega pidada ekspolitseinikuks; sellist Eesti Politseid ei ole
ma soovinud ja üles olen aidanud ehitada tõelist politseid.