"Kõigepealt sellepärast, et mul on kõrini eesti meestest," tuli kiire vastus. "Peale selle, et nad on ülbed, joovad nad liiga palju ja ei tee mingeid pingutusi, et meid võrgutada ! Nad teavad, et neil on sellegipoolest suhteliselt lihtne endale Eestis tüdruk leida... Ajalooliselt on ju Eestis rohkem mehi kui naisi."

"Nad on sellest 1990ndate neoliberaalsest mudelist siiani pimestatud ja mõtlevad ainult edukusest," lisas Triin, kellel on samuti välismaalasest boyfriend. "Nad arvavad, et kõik sõltub rahast, et nad võivad olla paksud ja vastikud, peaasi, et neil on auto ja punnis rahakott, millega teiste ees eputada. Lisaks sellele ei ole siin kuigi raske heale positsioonile saada ja silma paista: iseseisvusmine toimus meil ju nii hiljuti, et siin on lihtsam edu saavutada kui mujal..."

Arutelule lisas särtsu juurde ka Marta: "Et miks me tahame emigreeruda? Mis siin imestada?! See on kõigi postkommunistlike riikide tüdrukute tüüpiline käitumine Ida-Euroopas. Sama lugu on naistega Tšehhis, Rumeenias, Ukrainas ja mujal... Vahet pole! Enne me ei saanud ringi sõita, aga nüüd on piiriks ainult taevas."

Kõik nad rääkisid niisuguse enesekindluse ja mässumeelsusega, et ma otsustasin asja edasi uurida. Sel hetkel meenus mulle ka mu eelmine eesti tüdruksõber, kes otsustas Melbourne´i kolida. Nagu tema, ei ela enamik minu naissoost Tallinna sõpru enam Balti regioonis.

"Hmm... Kui miski näeb välja nagu part, prääksub nagu part ja paterdab nagu part, siis on ilmselt tegu pardiga," mõtisklesin. Ma ei unusta kunagi seda päeva, kui minult paluti: "João, palun veena teda Austraaliasse jääma. Mis ta tulevik siin Eestis oleks? Ilm on kehv ja raha vähe!" Seda ilma-asja mõistan ma muidugi täielikult. Ja Baltimaade pööre langusele, mille üleilmne majanduskriis kaasa tõi, vaid suurendab seda põhjamaist pragmaatilisust.

Teemast sissevõetuna hakkasin empiirilist infot süstemaatilisemalt koguma. Näiteks andmed eesti kogukonna kohta Portugalis: kolme tosina eestlase seas, kes seal alaliselt elavad, on ainult paar meest. Sama märkasin ka eelmisel aastal Austraalias viibides. Vastupidine trend kehtib aga enamasti Lõuna-Euroopa riikidest pärit hingede puhul, keda mul on olnud õnn Tallinnas kohata: nende puhul on muidugi rohkem tegu naiseotsinguil cherchez la femme juhtumitega.

"Erinevalt tüdrukutest enamik Eesti mehi ei taha siit ära minna," rõhutas Maarja.

Ons` põhjuseks see, et mehed on territoriaalsemad kui naised? On siin seos 800 aastat kestnud võõrvõimude domineerimise alt vabanemisega? Tunnevad mehed kohaliku suveräänsuse kaitsmise suhtes suuremat vastutust? Olen seda korduvalt oma meessoost eesti sõprade käest pärida üritanud, kuid nende jaoks pole see üldse see kõneväärt teemagi.

Selle nurga alt lähenedes tundub küllaltki loogiline, et paljud Eesti mehed käsitavad välismaalasi - olgu nad siis turistid või residendid - potentsiaalse ohuna. Eriti seetõttu, et need "võõrad jahimehed" on ju teadlikud kohalike tüdrukute suurest potentsiaalist: hea välimusega, enamasti andekad, räägivad hästi inglise keelt ja on valmis maailma vallutama. Pole küll kena nii öelda, aga postkommunustlikust põhjamaisest blondist eksootikast tulenevalt näeb osa mehi neis kenakest trofeed.

Ühesõnaga on põhjus, miks "homo balticus sündroom" peaaegu-diagnoosiga-patoloogiana eksisteerib, täiesti olemas. Ka osa tüdrukuid tunnistab, et välismaalasest kaaslase käevangus tabatuna tunnevad nad mõnikord häbi.

Kui aus olla, siis minu viimane üllatus sel teemal tabas mind nädal tagasi kodus. Hakkasin küll naerma, aga mõistsin kiiresti, et minu kallike mõtles öeldut tõsiselt: "Kas sa ei arva, et me peaks Eestist mõneks ajaks ära minema?" Jah, see küsimus ei olnud retooriline. Maailm on endise Erasmuse üliõpilase jaoks kaunikesti suur. Mul oli küll plaanis paariks aastaks veel Eestisse jääda, aga tundub, et meie ühine tulevik ootab meid hoopis mõnes prantsuskeelses riigis. Või siis Ladina-Ameerikas. Või miks mitte Aasias. Või...

Olen segaduses, pean ütlema: veel üks asi, mida ma Eestis olen õppinud, on see, et siinsed naised on paindlikud, peaasi, et reis tõotab tulla pikk ja põnev. Vabad religioossetest ja perekondlikest piirangutest, nad lihtsalt hüppavad ja punkt.

Eeldades, et eelpool kirjutatu vastab tõele, toob säärane terav demograafiline nähtus tulevikus kaasa vältimatuid tagajärgi. Eesti ühiskonnas kerkivad esile spetsiifilised - kui mitte antagonistlikud - soorollid. Üks ajalooline näide: pole juhus, et Skandinaavia naised on maailmas kõige emantsipeerunumad. Viikingite ekspansioon oli ju meeste värk, mille põhjustas maa vähesus. See aga sillutas tee praegusele feminismile.

Lisaks sellele, kui Eestis jääb naisi väheks, võib eesti ühiskonnas tulevikus tekkida ka uus mentaliteet. Kõige tõenäolisemad stsenaariumid? Teades küll, et ühiskonnad on pisut ettearvamatud: a) homo balticus muutub vähem ülbeks ja teeb üht-teist, et parimaid eesti naisi siia jääma veenda; b) homo balticus muutub paindlikumaks ja hakkab maailma vallutama oma partnerite kaudu; c) Eesti meeste matšolikkus suureneb veelgi, sest homo balticus usub, et nende naised ei ole oma rahvuslikke kohuseid täitnud.

Ausalt, a) ja b) on palju roosilisemad kui c).

* romaani "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" autor