Mis võiks olla ühe hästi korraldatud arhitektuuriaasta eesmärk? Mulle tundub, et praegu välja hõisatud slõuganid "Arhitektuur on ajastu peegel"; "Arhitektuur on kirg", "Arhitektuur on avalik" ning kenasti ritta lükitud näitused ja konkursid seatud sihte väga kujukalt edasi ei anna.

Ideaalis võiks inimesed hakata märkama ruumi paremini ning täpsemalt. Hoomama parkimiskohtade ning uue tapeedi kõrval hästi komponeeritud majade ning haljasalade rütmi - nägema puude taga metsa. Ja et kvaliteetne planeerimine, milles kodanikud on ise taibanud õigel ajal kaasa rääkida, võib olla igavuse ning ebamugavusese leevendaja.

Ja kuigi arhitektuurialane haridus piirdub koolipõlves sageli antiiktemplite ning gooti katedraalide olemasolust teadasaamisega, ei leia ma siiski, et laste tunniplaani peaks veel vägisi keskkonnaõpetuse lisama. Oma maja, tänava, küla ehitusloo ning eri stiilidega tutvumiseks on ka teisi viise. Väike jalutuskäik vanavanematega, pilk raamatusse ning valla koduleheküljele. Nagu teisedki valdkonnad Eesti ühiskonnas ootab arhitektuur avatumat vaadet ning sõnakamat suhtumist. Pole enam vene aeg, kus kriitilise arutlemise eest inimesi vangi pandi.

Ning ka enese harimine teeb maailma märksa põnevamaks paigaks. Sharm el Sheikhi reisijad võiks võtta basseinikõrvaseks mõned püramiidide ning templitega (NB: arhitektuuriklassika!) ekskursioonid ning Tallinna sõites tasuks minna lisaks loomaaiale ka näiteks Eesti Arhitektuurimuuseumisse ja kohe sealsamas paiknevasse Rotermanni kvartalisse, tutvuma nüüdisarhitektuuriga. Ka Kumu - tõeline kunstide sümbioos - jääb vaid väikese trammisõidu kaugusele.

Sest tõesti: eesti arhitektuuri märksõnad anno domini 2008 pole mitte Tallinna vanalinn, Tartu Kaubamaja, Viru Keskus, Sakala, kinnisvaraporno ning talutare, nagu isegi paljud riigikogus näikse arvavat. Aeg on vahepeal edasi läinud.