Anna-Maria Penu : «Nördinute»* majandusteooria

Noil päevil meedias avaldatud piltidelt on väga selgelt näha ministrite vaevatud ilmeid, väsinud silmi, sassis juukseid. Majandusööd tunduvad vastupidiselt alanud suve öödele pikad ja hirmutavalt pimedad, kaugel unenägudest, kaugel romantikast. Sest selles, mille kasuks otsustati, suunas, mis lõpuks valiti, pole tegelikult mitte midagi ilusat, õilsat ega head. Ja nad kõik teavad seda.

Ateena möllab, «turud» piitsutavad, Hispaania linnad kihisevad «Nördinute» vastuhakust, kes ei taha olla kaubaks poliitikute ja pankurite kätes, kes ei taha kinni maksta nende poolt põhjustatud kriisi. Samamoodi valjeneb varakates põhjamaades nurin Brüsselis otsustavate abiplaanide suhtes. Rahulolematuse põhjuseid on palju ja erinevaid, osad seisavad nii nõrkadel jalgadel nagu Euroopa sisesel stereotüüpsel mõtlemisel, teised on tingitud varjatud, halvasti või osaliselt selgitatud väidetest. Erinevate sõnavõttude puhul jääb mulje nagu lõunaeurooplastel oleks mingi geenihäire, mis põhjustab nende võimetuse oma majandusasjade ajamisel. Rahvusvaheline üldsus väidab, et nad on laisad, «sead» (PI(I)GS) - suhtumine, mida Sami Naïri sarnaselt tuleb pidada kõige «puhtakujulisemaks rassismiks».

Samal ajal leidub aina rohkem julgeid, kes protesteerivad tänavatel, kirjutistes, kõnedes raudse käega, ebademokraatlikult peale sunnitud meetmete vastu. Nad teavad, et on teisi teid, et leidub alternatiive, mis põhinevad Nobeli majanduspreemia laureaatide, maailmakuulsate majandusteadlaste, ajaloolaste, filosoofide ja politoloogide töödel, arvudel, uuringutel, teooriatel. Nad kritiseerivad valitsevat neoliberaalset majandusteooriat, osutavad taolise majanduspoliitika valedele, lõksudele, ent eelkõige õudust tekitavatele tagajärgedele üksikisiku jaoks, mida näitab pea kõigi Lõuna-Ameerika ja Aafrika riikide ajalugu. Ja kuigi nad osutavad süüdlastele, pakuvad kriisile õiglasemat lähenemist, inimsõbralikumaid lahendusi, ei mahu nende ettepanekud läbirääkimiste laua lähedalegi.

Nii Euroopa Liidus kui ka Ameerika Ühendriikides järgitav neoliberaalne majanduspoliitika on poliitikute ja rahandusasutuste sõnul oma tõhususes ainuõige, parim variant, kuigi faktid tõestavad midagi muud. Pole isegi vaja kaevuda sügavale ajalukku, rännata teistesse maailmaosadesse, esimese näite leiame siitsamast. Kreeka esimese «päästmisplaani» ekspertidest kavandajad ning selle heakskiitjad eksisid oma arvestustes pealtnäha täielikult. Vastupidiselt Euroopa Keskpanga, Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ning majandusteadlaste teooriale, hoolimata Kreekalt nõutud ja täidetud karmidest kokkuhoiu meetmetest ei ole tulemused kaugeltki need, mida oodati. Vaja on uut «abipaketti», millest räägitakse nagu oleks see mõeldud tavakreeklasele, kuid mis tegelikkuses kulub praktiliselt ainult võlaandjatele intresside maksmiseks ja mitte Kreeka majanduse elavdamiseks. Samas pole mitte keegi selgitanud täpselt miks nende millimeetrilise täpsusega kavandanud äärmiselt range plaan läbi kukkus. Ja kui kukkus läbi siis, miks peaksime tema tõhususse uskuma nüüd?

Aga Kreeka «päästmise» juures ei räägita muidugi paljudest asjadest. Die Linke asepresident Sahra Wagenknecht kinnitab dokumentaalfilmis «Võlakraatia» järgmist: «Aasta tagasi, kui Saksamaa pidas läbirääkimisi Kreeka abistamise üle, siis üks peamisi punkte oli see, et Kreeka jätkab saksa relvade importimist. Kreeka pidi vähendama pensione ja teisi sotsiaalkulusid, kuid mitte relvade importi. See näitab, millised huvid on mängus, et saksa valitsus kaitseb ennekõike oma sõjatööstust ja eksporti». Wagenknechti sõnu täiendas Europarlamendis Roheliste liikumise president Daniel Cohn-Bendit lugedes üles sõjaarsenali, mida olid vaid kuu aega enne Kreekale müünud prantslased ja sakslased, ligi 4 miljardi euro suuruses. «Me oleme silmakirjatsed! Anname neile raha, et nad ostaksid meie relvi,» kuulutas Cohn-Bendit selgelt.

Neoliberaalseid majanduspoliitilisi otsuseid serveeritakse meile üldise ühise huvi nime all, kuigi kodanike heaolu, õiglasema, võrdsema ühiskonna tugevdamise asemel peetakse silmas ainult pankade ja rahvusvaheliste investorite huvisid. Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman kirjutab sellest pikalt 19. juuni ajalehes El Pais avaldatud artiklis «Rantjeede valitsus». USA valitsuse ning Föderaalfondi tegevusetus töötuse vähendamisel on tema sõnul katastroofiline, ent köömes selle kõrval, mis toimub Euroopas. Euroopa Keskpanga retoorika raha tugevuse kaitsmisest, vastuseisust võlakoorma leevendamisele, kinnisidee madala inflatsiooni, riigikulude kärpimise ning riigivõlale limiidi panemise suhtes on majanduse täielikult halvanud. Tööpuudus suureneb, majandus ei kasva või teeb seda ebaühtlaselt ja minimaalselt, kuid see kõik ei seisa sugugi majandusekspertide tähelepanu keskpunktis. Selle koha on hõivanud võlaandjate huvid, ainukesed, kes taolistest meetmetest kasu saavad.

«On vaja vaid jälgida tendentsi, kus peetakse iseenesestmõistetavaks, et see, mis on hea inimestele, kellega sa suhtled, needsamad, kes avaldavad koosolekutel nõnda suurt muljet - eh, nad on rikkad, elegantsed ja neil on kuulsad rätsepad! -, peab olema hea tervele majandusele,» kirjeldab Krugman irooniliselt siin ja seal pool Atlandi ookeani valitsevat majandusteooriat. Paljud poliitikud leiavad pärast poliitika areenilt lahkumist töökoha nendesamade pankade, investeerimisfondide, suurfirmade nõukogudes, seetõttu seisavad nad ennekõike nende huvide eest.

Kuid väita, et just suurettevõtete ning finantsasutuste huvide kaitsmises seisnebki üldine majanduspoliitika, on juba künismi kõrgem pilotaaž. Euroopas on aga taoline lähenemine aina levinum. Näiteks avaneb sarnane pilt Hispaanias, kus kõik töökohtade loomise eesmärgil tehtud tööreformid, kollektiivsete läbirääkimiste korra muutus, palkade vähendamine, koondamiste soodustamine peavad silmas ainult ettevõtete huvisid, mitte töötajate omi. IMF nõuab veelgi enam kallutatud tööturu poliitikat, mille tulemusena lühemas perspektiivis töötus aina kasvab, kuid kaugemas perspektiivis vähendab veel sissetulekuid omavate töötajate õigused ning tööjõuhinda üldisemalt. Töö pole enam õigus, vajalik osis majanduse funktsioneerimiseks, vaid kuulub pigem tööandjate, käputäie eliidi heategevuse valdkonda. Ja rahvas vaesub turgudele meeltmööda olemiseks tehtud otsuste tagajärjel veelgi enam. Kuid turud on kapriissed, tahavad aina rohkem, nagu kiskjad ikka, kes haistes verelõhna, pühenduvad tõsiselt jahile.

Euroopa Liit tuli «turgude rahustamiseks» välja taoliste leiutistega nagu näiteks Stabiilsusfond, mis tagaks pankadele ja investoritele iga laenatud sendi intressiga tagasi saamise, ning Europakt, mis tähendab pea terve Euroopa piirides karmide, sageli pimedate ja seda ohtlikumate kokkuhoiuplaanide kohaldamist. Kõik loomulikult küsimata rahva nõusolekut neid lähedalt puudutavate otsuste kohta. Teatatakse vaid, et vaenlane number üks on riigivõlg ja riiklik defitsiit ning tema näoks Lõuna-Euroopa kodanikud (ja mitte poliitikud ega finantsasutused), kes näivad olevat elanud justkui üle oma võimete. Vanemlikult lahendusi otsides lähtutakse ametliku versiooni kohaselt sellest, kuidas kokku hoida ja kui vaadatakse, kust kokku hoida, siis kinnitatakse pilk vaid ühes suunas: sotsiaalkulude poole. Selle asemel, et mõelda, kuidas sissetulekuid tõsta, kuidas väärtuslikku heaoluühiskonda paremini rahastada, tegeletakse hoopis tema lammutamisega, et ta seejärel turustada. Teisisõnu tegeletakse neoliberaalse majanduspoliitika kinnistamisega. Meile jutlustatakse pidevalt küsitavast «tõest» nagu töötaks riigiasutus igal juhul ja igal alal halvemini kui eraettevõtte, mistõttu tuleks kõik erastada. Lõpuks ka vesi ja õhk. Nad ütlevad, et riigi sekkumine on kõige kurja juur, kuid tahavad vähendada riigi sekkumist mitte üldisema vabaduse nimel, vaid selleks, et riigi asemel saaks majandusse karistamatult sekkuda nn kõrgem klass, majanduseliit. Seetõttu püütakse väita, et riigi teenused on allapoole igasugust arvestust, et tasuta haridus ja tervishoid on luksus, mida me järsku enam endale lubada ei saa. Heaoluühiskonnast, milleni Hispaanias pole eales jõutud samal tasemel kui näiteks Põhjamaades, on saanud kätte võidetud õiguse asemel korraga suur probleem. Hoolimata sellest, et arvud seda väidet ei toeta. Ja mitte ainult ei toeta vaid näitavad kätte tõele enam vastava suuna.

Neli prantsuse majandusteadlast, Philippe Askenazy, Thomas Coutrot, André Orléan ja Henri Sterdyniak kirjeldavad oma «Hirmunud majandusteadlaste manifestis» mõningaid huvipakkuvaid arve: «Hiljutised Euroopas ja mujal plahvatanud riigivõlad on põhjustatud igas oma osas finantssektori päästeplaanidest ning ennekõike pangandus- ja finantskriisi põhjustatud majanduslangusest, mis algas 2008. aastal. Eurotsoonis oli keskmine riigivõlg 2007. aastal 0,6% SKP-st, kuid kriis on selle viinud 2010. aastal 7% SKP-st. Samal ajal on riigivõlg kasvanud 64%-84% SKP-st». Nende sõnul ei tulene riigivõlg sugugi liigsetes heaoluühiskondade sotsiaalkuludest, sest need on viimase kahe-kolme kümnendi jooksul jäänud praktiliselt samaks või hoopis vähenenud, vaid ennekõike majanduslangusest ning maksusüsteemi vasturevolutsioonist, mille on ellu viinud enamus Euroopa valitsustest viimase 25 aasta jooksul.

Hiljuti Prantsusmaa parlamendis tehtud uuringu kohaselt võib viimase kümne aasta jooksul läbi viidud aktsiaseltside, kõrgete sissetulekute ning omandi maksude alandamise hinnaks arvestada riigile üle 130 miljardi euro. Isegi praegustes tingimustes, mil töötute arv kasvab ja seega suureneb ajutiselt neile makstav hüvitisrahade kulu, ei käiks see riigile kaugeltki üle jõu. Pealegi, rõhutavad nad, on Euroopa jäänud kinni omaenda püsititatud institutsionaalsesse lõksu, kus riigid peavad laene võtma (6% intressiga) erakätes olevatelt finantsasutustelt, kes aga saavad Euroopa Keskpangalt likviidseid rahalisi vahendeid praktiliselt mitte millegi eest (1%). Nii on riigi rahastamisotsused «turgude» kätes, mis muudab paljuräägitud Euroopa «solidaarsuse» automaatselt spekulatiivseks tegevuseks. Nüüd, kui kinnisvaramull lõhki, on uueks moeinvesteeringuks, tasuvaimaks äriks riiklikud võlatähed, mida reitinguagentuurid hindavad täiesti subjektiivsetel ning oma huvisid silmas pidavatel alustel. Mida «kõrgema riskiga» maa, nagu Kreeka, Portugal või Hispaania, seda suurem rentaablus. On raske uskuda, et mõni eurotsooni kuuluv riik pankrotti lastakse, ja seega on investeerimispankade jaoks tegemist igal juhul võidan-tehinguga. Nad tahavad, et kriis jätkuks, sest nende sissetulekud on kerkinud astronoomilistesse kõrgustesse. Möödunud aastal kulus tervelt 93% Hispaania riigi finantskuludest riigivõla intresside maksmisele: hiiglaslikud summad, mis lähevad puhta kasumina kellegi taskusse.

Taolistes tingimustes leviv globaliseerumine asetab kõigi silme ette käimasoleva riikide, ühiskonna korralduse, inimelude turukaubaks muutmise. Samal ajal kui nõutakse minimaalset riigi sekkumist majandusellu, kõikide eluvaldkondade erastamist, oodatakse riigilt maksimaalset legitiimse vägivalla rakendamist, karistuspoliitika ehk politsei ja sõjaväe teenuseid. Turu vabadus nõuda, teha, mida ta oma huvisid arvestades tahab, valitseb kõigi teiste vabaduste ja õiguste üle; majanduslikule vabadusele antakse eelis sotsiaalsete ja inimõiguste ees. Selle majandusteooria elluviijad püüavad vähendada makse ja riigi osalust sotsiaalteenuste pakkumisel kodanikele, samuti tahavad nad loobuda täielikult töökaitse seadustest ning töötute riiklikust hüvitiskindlustusest, sotsiaalabist raske haiguste, elamispinna puudumise või muu isikliku tragöödia puhul. Kuid suurem osa kodanikest hääletavad valimistel paradoksaalsel kombel nende poolt ja enda huvide vastu, uskudes jäärapäiselt «turu» ülemlikkusse.

Taolise usu juurdumist poliitilistesse institutsioonidesse kirjeldab põhjalikult USA kuulus filosoof Susan George oma raamatus «Varastatud mõtlemine», kus rõhutab hea näitena euroopa sotsiaaldemokraatia hinnatud «Kolmanda Tee» ühe leiutaja Peter Mandelsoni 2002. aastal peetud kõnes kinnitatud: «Nüüd oleme me kõik thatcheristid» (Margaret Thatcheri käe all kinnistas neoliberalism end Inglismaal täielikult). «Kolmanda tee» ideoloogia väidab Susan George´i sõnul, et turujõudude vastu on mõttetu võidelda, see pole isegi mitte soovitatav ja seega: «Kapitalistlik globaliseerumine on lihtne tõsiasi, mitte probleem, mis otsib lahendust, ega olukord, mis vajab kriitikat, veelgi vähem muutmist. Võttes arvesse seda, et turujõudude vastu ei saa võidelda ja nad panevad end lõpuks maksma, siis ainuke, mida intelligentsed inimesed ja sotsiaaldemokraatidest poliitikud teha võivad, on tunnistada reaalsust ning korrata Püha Margareti sõjahüüdu: «Alternatiivi ei ole»...».

Ja nii üllatab, vihastab või paneb nördima väheseid tõsiasi, et EL-i ministrite poolt alla kirjutatud Europakt räägib ainult neoliberaalset keelt: palkade vähendamise ja tööturu painduvuse suurendamise vajadusest, uutest sotsiaalkulude kärbetest, kokkuhoiust, tootlikkuse ja kaudsete maksude tõstmisest, ent samas ei räägi sõnagi maksuparadiiside reguleerimisest, rahvusvaheliste finantstehingute maksustamisest, rahandussüsteemi tõhusamast kontrollimisest, maksupettuste karistamistest ega näiteks konkreetselt tööpuuduse vähendamiseks mõeldud meetmetest. Nähes valitseva majandusteooria võidukäiku üllatab veelgi vähem see, et kuigi teistsuguse majandusteooria pooldajad väidavad, et alternatiive leidub, sest parim viis majanduskriisist väljatulekuks, riigivõla vähendamiseks ei ole sugugi kõige erastamine ning sotsiaalkulude kärpimine, vaid majandus- ja poliitilise perspektiivi põhjalik muutmine inimkesksemaks, pole neil otsustajate seas sõnaõigust ega mingit mõjuvõimu.

Viimane tõend sellest on tõsiasi, et Euroopa Liidu ministrid, juhid ja liidrid valisid äsja Euroopa Keskpanga, mis pole muud kui neoliberaalse majanduspoliitika vahend, uueks juhiks Mario Draghi. Mario Draghi on endine asepresident investeerimispangast Goldman and Sachs, üks kinnisvaramulli ja finantskriisi põhjustajaid. Goldman & Sachs on ka see asutus, kelle «spetsialistid» aitasid Kreekal riigi eelarve näitajaid «ilustada» ning «nõustasid» neid riigi raha- ja majanduspoliitikas, teenides endale miljoneid puhast kasumit. Ja kuna Euroopa Liidus ei juhtu midagi juhuslikult, siis on ka see otsus täielikult koherentne: neoliberaalse asutuse ette tuleb panna neoliberaalse majanduspoliitika edukas elluviija.

* «Nördinud» rõhutavad, et tegemist on rahvusvahelise heterogeense liikumisega, mille eesmärk on kasvada sotsiaalseks survegrupiks, mis sünnib majanduskriisi tingimustes ning tema tõukejõuks on inimeste aina süvenev rahulolematus ühiskonnas valitseva poliitilise - ja rahandussüsteemi suhtes.

Anna-Maria Penu

Valencia