Andres Raid: Rahvusriiki polegi vaja?
Delfis oli hiljaaegu kõrvuti on kaks artiklit. Ühes kirjeldatakse ajaloo suurimat raha väljavoolu, mille kohaselt Swedbank viis siit aastaga välja üle 750 miljoni euro. Juttu vähe, reaktsioon väiksemahuline ja Jüri Mõisalt on saadud arvamus, mille kohaselt siin pole midagi hullu, suisa normaalne asi on. Seevastu Tallinna koolimaja, kust kadus 230 malmradiaatorit, täidab leheruumid ja kommentaariumid, võimalik et edaspidi ka kohtu- ja koosolekusaalid. Pangakasum on ühest küljest nii suur, et seda enam ei hooma, kadunud malmradiaator aga hoopis teine asi. Sellest saab lihtrahvas aru ja ajastus külma aja peale teeb asja suisa füüsiliselt tajutavaks. Tõsi — raha läks minema seaduslikult, st voonake nüliti kõiki voonakeste endi poolt loodud reegleid järgides, radikad läksid aga arvatavasti reeglite vastaselt. Ja see peabki vihastama.
Mis lahti?! Avame vast mõne otsa, kust igaühel huvi korral ise võimalik edasi minna. Teine suur kära käib kooli ja ülikooli ümber — streik tulemas, raha pole ja lõpp paistab? Suurem pilt teeb asja selgemaks. Kui tegemist on ikka rahvusriigiga, siis on selge, et selles elav rahvuslane saab olla mitte mingi vääratanud, vaid natsionaalsotsialist kõige paremas mõttes. Talle läheb peale enda korda ka iga rahvuskaaslase saatus ja elu-olu, iga rahvuskaaslase tervis peab olema hoitud, kõik koolitatud ja kõik peavad end lõppkokkuvõttes hästi tundma. Olgu teistega, kuidas on, kuid oma rahvuskaaslased peavad elama omal maal ja mitte otsima juhutöid mujal, iga laps on tähtis ja selle jaoks pole ükski ohver liiga suur. Rahvusriik seda tähendabki, et oma rahvuskaaslaste jaoks peab siin kõik olema parim. Parem, kui ükskõik kus mujal maailmas ja see peab väljenduma ka suhtumises. Teisalt ei saa end konservatiivseks rahvuslaseks kuidagi tituleerida neoliberaal, kel tähtis vaid rahvusetu raha koos mingi salapärase majanduseduga, mis reeglina tähendab isiklikku võimutäiust koos kaasnevate hüvedega. Märkamatult on inimesest saanud mingi mootor, mis peab üleval hoidma mingit salapärast majandust selle asemel, et see nn majandus aitaks inimestel paremini hakkama saada ja oleks just inimese huvides. Neoliberaal muretseb koolivõrgu pärast, mis taastoodaks umbes 10% eliiti eliitkoolides ja 90% pööblit peatselt suletavates maa- ja äärelinnade kolkakoolides, mis on selle seisuse omaks võtnud ja sellisena ka rõõmus ja õnnelik. Siin esineb veel tõrkeid, sest suur osa praegusest pööbliseisusest on sinna vägisi surutud, ta teab ja tunneb maailma ja hindab sinder oma väärikust. Selline puikleb vastu, tõstab kisa — küll vaikselt, kuid siiski häirivalt. Süsteem peab sellistega hakkama saama ja tootma edaspidi selliseid, kes end, nagu ennist öeldud, ka tegelikult selles alanduses end hästi tunnevad ja muud tahta ei oskagi. Igasugune abi vaimuarendamise vallas kohtab väljaõpetatud alamate poolt raevukat vastuseisu. Avalikult on selle välja öelnud maailmas vähesed, et tegelikult eliit enda toitmiseks enam nii palju inimesi ei vaja, tehnoloogiad on niivõrd arenenud, et toime tuleks ka oluliselt väiksema hulga nendega, kes neile elustandardi garanteerivad. Inimesi on planeedil liig palju, neid võiks olla juba puhtpraktilistest kaalutlustest lähtudes oluliselt vähem. Kuidas seda teha — kas sõda või lõigata ära arstiabist, muuta osa maast elamiseks mõttetuks või võimatuks on juba maitse küsimus.
Praegu tundub ju kuidagi imelik, et kohe-kohe kirjutavad avalduse meie Põhiseaduse järgi rahvusriigi Riigikogu kantseleile näiteks mõned praegused Venemaa kodanikud, kes olid küll kunagi Ülemnõukogu liikmed, pole isegi iseseisvuse poolt õigel hetkel hääletanud, kuid hakkavadki neile seadusega ettenähtud Riigikogu üsnagi kopsakat pensioni saama. Aga meie maa soolale — õpetajale öeldakse, et raha pole ega tule ja tuletõrjuja lootku tsunamile!
Kui põhiseaduses kirjeldatud rahvusriik enam aktuaalne teema ei ole, siis äkki ütleb selle keegi ka kõva häälega ja ausalt välja?! Üks on selge — neoliberaalse ja õhukese riigi kontsept rahvusriigi omaga kokku kuidagi ei käi, kuid kas keegi kujutaks ette sajanditepikkuse rahvusriigi unistuse tegelikku kokkukuivamist? On ju neoliberalism omamoodi kommunismi lähisugulane, sest üks jutlustas ja teine jätkab mantrat inimese õnnest ja selle saavutamise paratamatusest partei (ükskõik, mis selle nimi ei ole) targa juhtimise all. Ja kes pole nõus nimetatud viisil õnnelikuks saama, nendele me alles näitame!