Andres Raid : Nähtamatu sõja faas II - lammutada haridussüsteem

Vaja on kardinaalset haridusreformi! (Ülo Vooglaid)

Riigist ja rahvast jagusaamiseks ja mõlema kas allutamiseks või üldse elimineerimiseks on vaja keelele lisaks lammutada HARIDUSSÜSTEEM (see ei alga koolist, vaid juba lasteaiast ja sõimest), sest haritud  inimene on ohtlik. Jälgides just viimasel ajal lahvatanud skandaale ja pahandusi haridussüsteemis (haridust kui sellist pole ametnikud siiani suutnud isegi määratleda!!!) võib igaüks ise mingeid järeldusi tegema hakata. Küsimus ei seisne ühes või teises ametnikus ministeeriumis, omavalitsuses või kooli juhtkonnas - põhjus on süsteemis endas. Tippteadlaste, pedagoogide ja asjatundjate õigustatud hädakisa rahva ette ei jõua, vanemad on viidud otsekui transsi ajakirjanduse (tegelikult ajakirjanike) poolt leiutatud eliitkoolide osas, kuhu pääsemiseks rakendatakse algatuseks drill and kill süsteemi sissepääsemiseks kirjutavad vanemad end sisse kasvõi naabruses asuvasse elektri alajaama ja naudivad selle reproduktiivse süsteemi jätkumist koolis. Koolis toimuv kõne all paraku ei ole - seal toimuv ajab aga süvenemisel südame iiveldama. Noorte arengu (see peaks olema koolis ju põhiprotsessiks) asemel toimub sotsialistlik võistlus, õpilased on siin mitte eesmärgiks vaid vahendiks koolijuhtide ja ametnike käes võimalikult paremate numbriliste näitajate saavutamisel. See tagab pearahamaksu, see omakorda töökoha säilimise ja aupaiste. Senise süsteemi kaitsjate motivatsioon on ühene - tegelike ja teaduslikult põhjendatud reformid toovad kaasa struktuuri ja ka koosseisu muutused, muretu rahajagamine ja ringkäendusega kaitstud ja peidetud totaalne ebakompetentsus võivad ilmsiks tulla ja kellele neid jamasid vaja on! Aeg - ajalt ilmuvad artiklid (näiteks "Eliitkoolid — väheste Tallinna laste teemast kogu riigi jamaks") ei paelu suuremat tähelepanu ja süsteem jätkub. Kasvatusteadlane  Viive-Riina Ruus  sätib üles igati põhjendatud küsimused - kas keegi teab mõnda riiki, kus lapsi nii varases eas selekteeritakse?

„Mul on kuri kahtlus, et võib-olla Shanghai-Hiinas. Aga varjatult, kui üldse. Kas see süsteem on eesti kultuuri ja ühiskonna arengu seisukohalt jätkusuutlik? Mille nimel mäng tegelikult käib?  Kas see on ülepea hariduse probleem või rohkem sümbolilise ja sotsiaalse kapitali kogumise küsimus, s.t võimu küsimus - et millisesse seltskonda keegi kuulub? Kahju küll, et meil kuningavõimu ja aristokraatiaga ajalooliselt nii kehvasti on läinud.  Ent  meie  tänases olukorras tuleb karta, et saame aadlike asemel  tõusikud. Sest aristokraatia, sh selle juurde kuuluv elegants, suursugusus, suuremeelsus jms võtab  kujunemiseks sajandeid. Ja tänapäeva globaalne kontekst ka nagu seda kõike ei soosi.

Pange tähele - meil lööb matslus ja labasus ka parimates seltskondades ikka ja jälle  välja. Erandid muidugi välja arvatud."  Jaak Hohensee jätkab - „Teoreetiliselt on häda selles, et praeguse lahenduse puhul pole selged kriteeriumid, millal enam ei tasu punnitada. Kriteeriumide puudumise tõttu ei saa väita, et olemasolev on end ammendanud. Tuuakse näiteid: PISA, TIMSS. Huvigrupid, kes olemasolevast seisundist toituvad, on häälekalt oma erahuve kaitsmas. Tegelikult kaitsevad nad oma sissetulekuid, võimupositsioone, prestiiži. Väga keeruline on tunnistada, et olen valet hobust toitnud, et olen olnud saatana teener. Saatana teenrid ei karda jumalikelt kõrgustelt laste ja noorte saatusi määrata.

Seetõttu saab süsteemi ainult vähe lõdvemaks lasta, võimaldada teistsugustel koolidel (teistsugustel pedagoogilistel ja muudel kontseptsioonidel) eluõigust, vabastada mitmekesisus totaalse ja totalitaarse surve alt. Seegi pole lihtne, sest normeerijad ja kontrollijad ei tule toime mitmekesisusega ning seisavad barrikaadidel viimase hingetõmbeni."

 Ka kõrge haridustase võib parteile (valitsejale) peavalu valmistada-haritud inimesele on omane sünteesida, analüüsida, üldistada, järeldada, kogemusele toetudes ka ette näha. Ka seda "muret" on võimalik oluliselt leevendada haridussüsteemi ( mitte ainult kooli!!!) järkjärgulise lammutamisega, ükskõik, nimetatakse seda siis reformiks, uuendamiseks või kaasajastamiseks. Tegevus siinjuures on lakkamatu, kuid veidigi arusaavam pilk saab aru, et sisulise külje asemel tegeldakse vaid hüüdlausetega, välise külje kujundamisega sisu samaaegselt välja suretades, täideviijad võivad aga pühas usus isegi olla veendunud, et aetakse õiget asja. (J.Gobbels: Kui te tahate millegagi mitte tegelda, siis tuleb sellest kogu aeg valju häälega rääkida). Sellega ühele poole saanuna surevad automaatselt välja ka teadus, loovus jne. Vägagi iseloomulikud olid debatid Eestis 2004. aasta aprillis -kes siis ikkagi peaks Eestit europarlamendis esindama. Hariduse puudumine on saanud auasjaks ka modellina tuntud põhikooli lõpetanud üldiselt tuntud ja kahtlemata vägagi eduka modelli seisukohavõtt on siin fundamentaalse tähtsusega :

„Riigi konkurentsivõime ei sõltu majanduse efektiivsusest, teadmistepõhisusest või riigiametniku kapis toimiku vahel peidus olevast innovatsioonist. Eesti konkurentsivõimekus sõltub sellest, kui palju oleme meie eestlastena valmis maailmas afišeerima seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme." Kogu see filosoofia väljendubki seega ühes lauses - polegi vaja ei teadmisi, asjatundlikke ega õige orientatsiooni ning kõrge kvalifikatsiooniga spetsialiste, jutud majanduse efektiivsusest kui inimese huvides ja käes olevast ressursist on ajast ja arust ning seega kasutud, koolides kulutatud raha, aeg ning omandatud teadmised, suhtumised ja hoiakud ning maailmavaade on vaid ballast. Kui sellise tegelase loomine või aretamine on lõpuks õnnestunud, nähtamatu sõja järjekordne lahing võidetud.

Kurikuulsa V. I. Lenini lause selle kohta, et "riiki võib juhtida ka köögitüdruk" oleme ka hämmastamapaneva usinusega üle võtnud, kuigi ka siin on algallikast võetud vaid osa, mis kuidagi kuskilt meelde on jäänud. Tegelikult kõneles toosama V. I. Lenin olukorra saavutamisest, et isegi köögitüdruk oleks oma ettevalmistuse ja hariduse poolest tasemel, mis võimaldaks tal riigijuhtimisest osa võtta. Seega oli maailmapööraja seisukoht rahva haridustaseme tõstmise kohta igati tervitatav ja tema poolt soovitud tasemeni pole me ka tänapäeval kahjuks jõudnud.