Andres Raid : Nähtamatu sõja esimene samm - hävitada keel!
Iga rahva üheks olulisemaks tunnus- ja samas eristavaks jooneks on kahtlemata ka KEEL, mille väärtust ja rolli rahva ühtekuuluvustunde ja eneseteadvuse kujunemisel ja säilimisel on võimatu üle hinnata, eestlaste puhul on keel identiteedi üks põhialustest ja suisa sakraalne. Sellega seoses võib ka keel osutuda masside organiseerumisel oluliseks, selle vältimiseks oleks otstarbekas seda mõju otsustavalt vähendada, veidi utreeritult tuleks keel massidelt ära võtta, jätte neile vaid vajaliku sõnavara, mida neil on hädapärast tarvis oma partei (ükskõik millise) poolt püstitatud eesmärkide saavutamisel ja nendest raporteerimisel. Tegelikult polegi see kuigi keeruline -- alustagem seadusandlusest, mis on arusaadav vaid valitud seltskonnale, jätkakem emakeele õpetuse kärpimisega kooliprogrammides (Eestis eesti keele õpet sisuliselt enne seitsmendat klassi ei olegi ette nähtud!!!), keelenormid võiks seadusandlikul tasemel vabaks lasta, au sisse tuleks tõsta võõrkeele õpetus, oma keelt samas järjekindlalt mittepiisavaks, sekundaarseks ja maailmakultuuris kui millekski juba muuseumivaraks kuuluvaks pidades, ja seda kas avalikult või varjatult tunnistades. Samas tuleks muidugi jälgida, et võõrkeeleoskus oleks kodus küll viiega hinnatud, tegelikkuses aga üsna algeline ja native speaker'ile tihti raskesti mõistetav. Vaadake meie seadusandlust - seal kirjapandu on reeglina keeles, mida mõistavad suure raha eest vaid asjassepühendatud juristid. Paari nädala tagusele järelepärimisele selle jama kohta teatas kõrge ametnik ja eesti keele professor otse, et seadustest arusaamiseks eesti keele väga heast tundmiseks ei peagi piisama, sest peab teadma seadusandja hetkemeeleolu ja -tahet ja palju muudki. See, et seaduseandja on ammu teises ilmas ja küsida pole kelleltki, pole oluline. Oluline pole siis ju seegi, kuidas olla seaduskuulekas kodanik olukorras, kus eeskirjadest arugi ei käest ära.
On olemas kohaliku omavalitsuse eelarve ja riigi eelarve, elementaarloogika kohaselt pole ju KOV seega ju riigi osa! Siin tarvitatakse sõna tähenduses „keskvalitsus" ja laias laastus ongi nii, et riigi saavutuse omistab endale kas mõni konkreetne isik või ministeerium, vastutuse ja jamade korral määritakse see aga rahvale kaela, ise puhtaks jäädes - rahvas on loll ega saa aru. Arusaama selle kohta, et kodanik ongi riigi alus ja tema orgaaniline koostisosa, pole kohale jõudnud, sest muidu ju ei kinnitataks meile igapäevaselt, kuidas riik oma kodanikega suhtleb! Viimases on aga veel üks konks - suhtlemisest on asi kaugel, sest toimuv ei ole miski muu kui sulaselge kohtlemine, mis on suhtlemise antonüüm. Ilmselt polegi riik meie oludes suurt enamat kui inimkooslus, kel on oma isiklikele huvidele õnnestunud anda riiklik staatus.
Aeg-ajalt tuleb aga inimesi ka innustada. Kui muud eriti ei ole, siis kõlbab enneolematu ja sisuta fraas (eg. President hiljuti: Vabakondadega on meil hästi! Mis asi on vabakond, las igaüks leiutab, midagi on hästi ju igaühel). Kõiki neid lausungeid ühendab üks - neis puudub subjekt ehk inimene. Meil ei tee ju liiklusõnnetusi inimesed, vaid autod, kraavi ei sõida juht, vaid masin ja süüdlane on libe tee. Turg määrab ja raadio räägib, eksport kasvab ja majandus kosub... Mis puudutab aga eksporti, siis meil ei tehta vahet ekspordil ja re-ekspordil, Eesti olnud teisel kohal maailmas puuvilla ekspordi osas! Turgusid innoveeritakse ja Tartus peetakse intellektika messe, palve tähenduse täpsustamiseks vallandab varjamatu viha. Ümberringi räägitakse lõpmatult väärtustest ja nende kasvatamisest, tuleb välja aga, et rääkijail pole aksioloogiast (väärtusõpetus) aimugi ja tegelikult räägitakse hoopis huvidest! Inimene, nagu näha süsteemi ei mahu, eelistatakse süsteeme ja struktuure (Jaan Männik: Eraisikust tähtsamad on struktuuri huvid) ja üksikisik lepib ja harjub teadmisega, et ta polegi mitte eesmärk, vaid ainult vahendiks kellegi käes kellegi eesmärkide saavutamiseks.
Üsna otstarbekas on mõisted ka omavahel segamini ajada, näiteks teha vahenditest eesmärgid, sellisel juhul on kindel, et tegelikku eesmärki tajuvad ja mõistavad vaid väljavalitud. Tuleb kuidagi kahtlaselt tuttav ette, kui kogu aeg on ülimaks eesmärgiks millegi täiustamine, edendamine, tõstmine, efektiivsemaks muutmine, veelgi suurem hoolitsemine, suurem väljaselgitamine, kiirem arendamine, tähtis on ka mõtlemine, seda küll ainult talgute raames, kord aastas ja mitte üle 8 tunni.... Samas on teada, et kõik eelpoolnimetatud tegevused saavad olla vaid VAHENDIKS mingi eesmärgi saavutamisel. Eesmärk saab olla vaid kvaliteet, nendes kategooriates orienteerumine nõuab aga enamat kui meil üldiselt välja on panna.
Osade sõnade ja mõistete tähendusel on omadus aja jooksu muutuda ning teinekord ei aita siin tähenduse mõistmiseks isegi lühemast kontekstist, näiteks „rokk" tähendas veel hiljuti hobusesööta, tänapäeval aga pigem mustust („sa oled oma särgi rokaseks teinud").
Ka sõna "kangelane" (ingl. k. hero) on just USA lingvistide ja osade poliitikute seas tänasel päeval diskussiooni objektiks. Iga USA välismaal hukkunud sõjaväelast on harjutud nimetama (ja ka pidama) nii pressis kui ka ametlikes aruannetes kangelaseks, sõltumata sellest, kas ta hukkus liiklusõnnetuses, haavatud kaaslast kuulide alt päästes või kohalikku tütarlast vägistades - ikka kangelane. Osad poliitikudki on nentinud, et nõuab omajagu kangelaslikkust öelda otse välja, et osadel juhtudel pole kangelaslikkusega midagi pistmist ja sel viisil lihtsalt devalveeritakse vaat et sihilikult selle sõna esialgne üllas tähendus.
Me oleme harjunud kasutama sõnu ja väljendeid, just nimelt harjunud, mille sisu me ei tea või millesse ei viitsi süveneda - "aga kogu aeg on ju olnud - mida siin arutada!?" Ja olemegi situatsioonis, kus räägime maaelust (kui palju meil on kõikvõimalikke MAAELU arendamise sihtasutusi, osakondi, ameteid; nende juhatajaid ja omakorda nende asetäitjaid, sekretäre, noorem- ja vanemspetsialiste, juhtivaid ja juhitavaid insenere jne. Põllumajandusministeeriumile saadetud ametlik järelepärimine "Kuidas erineb maaelu teistest teada-tuntud elu eksisteerimise viisidest ja vormidest?" tõi ametliku vastuse: "Maaelu erineb muust elust ruumilis-geograafiliselt"! Seega, mitte ainult laiusesse, vaid ka kõrgustesse... See on vaid üks näide, et paradigma - "on põllumajandus ja siis veel ka rahvamajandus" - ei ole kuskile kadunud, pigem vastupidi, ta levib jõuliselt ja selle kandjad tunnevad end suurepäraselt.
Kas võib sama täheldada ka üha enam kasutatava sõna "demokraatia" kohta!? Kui, siis kelle huvides on selle termini devalveerumine sõnakõlksuks?
Eesti tänane päev annab selleks kahetsusväärselt palju põhjust. Omaette teema on siin kõikvõimalike ametnike keelepruuk, mis tunnistab vaid kolmandat isikut, tingivat kõneviisi ja umbisikulist tegumoodi, mis kokkuvõttes midagi ei tähenda ega mingit vastutust seetõttu ei sõna ega teo eest ei kehtesta. Sama käib ka demokraatia kohta. Märkamatult ongi rahvast saanud abinõu või vahend võimumeeste käes nende ambitsioonide teostamisel, see on tagatud meele- ja eesmärgipärase seadusandluse või selle tõlgendamisega ning sealt johtuva VASTUTUSE totaalse puudumisega.
Küsitlused Riigikogu liikmete seas vastutuse kohta on andnud uskumatuid tulemusi -sisuliselt pole saadikud oma mandaadiga seotud ja seetõttu ei vastuta mitte kellegi ega millegi ees, ehkki vastuolu parteidistsipliini ja juhtidega võib boonuste jaotamisel kõvasti kätte maksta. Rahval ehk elektoraadil jääb üle vaid nentida, et olukord on just selline nagu ta on, valisime keda tahes, aga tehakse ikka nii nagu "neil seal" tarvis ja kasulikum on, ja säilib lootus, et ehk järgmine kord läheb paremini. Kartuses näha ehk liiga vasakpoolsena, on oht kalduda hoopis teise äärmusesse, ka siin on tegemist lihtsalt foobiaga, aga nagu eespool öeldud, peab vaenlane olema, koos temaga loomulikult ka mobiliseeriv HIRM ja sellega koos ka teadmatus. See viimane ei ole muidugi absoluut, sest säilib teadmine, et " juhid ikka teavad!" Rush Limbaugh on "The Denver Post'is"( 12-29-95) öelnud tsitaatide klassikasse kuuluva üleskutse: "Ärge hävitage kõiki demokraate üliõpilaslinnakus. Jätke paar tükki alles ka, et kõik saaksid neid näha ja teaksid, mille eest nad seisid!"
