Afganistanist välja!
Tahtsin Google'ist kontrollida, kui palju alla 20aastaseid sõdureid Afganistanis sõdib. Kuid esimene vastus, mille otsimootor mulle andis, oli järgmine: "President Karzai ütleb, et Afganistan vajab USA vägesid veel 20 aastat".
Õudne. Just selle papaahaga mehe tagasivalimise turvamiseks saadeti tänavu Afganistani veel 134 eesti sõdurit. Nüüd tuuakse see täiendus õnneks tagasi. Karzai ei hiilanud hiljutistel Afganistani presidendivalimistel, mida peeti "otsustavateks", just erilise aususega.
Eesti sõdurid hoiavadki Afganistanis sisuliselt selle mehe riiki üleval. Kaitsevad teda ja ta ametnikke, kelle hulgas on palju korruptante. Lääneriikide sõduriteta oleks Karzai valitsus ammu kukkunud. President on "võimul" ainult mängult ja tema turvatsoon ulatub vaid veidi Kabulist väljapoole. Konflikt on kestnud juba kaheksa aastat ning üha enam muutuvad eurooplased selle suhtes vastuhäälestatuks. Lääneliitlaste taktika Afganistan taliibidest puhastada, maad enda käes hoida ja seejärel üles ehitada ei kannata kriitikat. Taliibid tõmbuvad tagasi, korrastavad kusagil Pakistani ja Afganistani piiril mägismaal oma read ja parandavad haavad ning ründavad uuesti. USA avaldab president Karzaile survet Talibaniga läbirääkimistesse asuda. Neil pole aga marionetiga millestki rääkida.
Mul on pisarateni kahju Afganistanis elu andnud Kristjan Jalaka ja teiste seal hukkunute pärast ning ma tunnen kogu südamest kaasa nende vanematele ja lähedastele. See on nii väär, et peame tänases Eestis elama nagu rinderiigis, kus pidevad sõjateated ja meie noorte kaasmaalaste hukkumine kusagil kaugel mägedes ja kõrbes on muutunud igapäevaseks reaalsuseks. Käes on Euroopa pikim rahuperiood, kuid Eesti sõdib.
Sõdimist Afganistanis nähakse Eestis justkui valitsuse ettevõtmist. Valitsusel on võitlejate lahingusse saatmiseks omad põhjused ja riikidevahelised kokkulepped. Kuid otsused Eesti sõdurite saatmise kohta Afganistani võtab vastu Riigikogu. Need on nägu- ja nimepidi tuntud inimesed, kes langetavad sellise otsuse. Niisugustel otsustel on pöördumatud tagajärjed ja mõnede otsuste tagajärjel hukkuvad noored inimesed kaugel Eestist. Säärase otsuse on saadikud teinud omal vabal tahtel, sest neile ei saa survet avaldada keegi muu kui vaid need inimesed, kes on neid Riigikokku valinud.
Ma näeksin hea meelega, kui need inimesed, kes ei poolda Eesti jätkuvat sõdimist Afganistanis, ühineksid ja organiseeruksid nii, et nende hääl oleks ühiskonnas hästi kuuldav. Usun, et hukkunud sõdurite piltidega meeleavaldust Toompeal, mis nõuab eestlaste Afganistanist välja toomist, ei saaks naeruks pöörata, nagu seal tavaliselt tehakse. See on liiga tõsine asi, et rahvasaadikud ja ministrid saaksid, külg ees, läbi rahvasumma pressida ja musta autosse pugeda.
Rahvas on see, kellel on tegelik võimalus mõju avaldada. Miks me sellega juba ei tegele? Kas ootame, kuni hukkunuid saab ümmargune arv?
