90’s not coming back ehk Eesti kuritegelikust maailmast eile ja täna

Taasiseseisvumise protsessidest ligi paarkümmend aastat, sajandivahetusest kümnekas, Euroopa Liiduga liitumisest kuus aastat. On tõesti uljas mõelda, et see ajalooline hüpe, mida Eesti viimastel ajalookümnenditel ette on võtnud,  kannab endas nii palju  uut, nii suuri ja üldisi kui ka väiksemaid ning üksikuid, tihtipeale ka unustatud sündmusi.  Kõik nad kokku moodustavad  meie ülikiire lähiajaloo. Üks osa sellest on ka meie kriminaalne mälu ja minevik, mida ei saa hinnata lahus teistest protsessides ühiskondlikus elus, poliitikas ja majanduses.  Muutused kriminaalses maailmas on olnud sama kardinaalsed kui mujalgi ühiskonnas. Bütsantslik autokraatia on vahetunud ka seal liberaalse sundimatusega, mille võlud ja mõnud võivad küll tunduda raskemate aegade leevendusena, kuid võivad iga hetk kaasa tuua uue põlvkonna liidrite kardinaalseid jõupöörded. See risk eksisteerib paralleelselt rahuloluga, mis võib olla nagu ka poliitikas - üürike.

90ndate alguses „kureerisid" meie tärkama hakkavat ärimaailma erinevate Vene metropolide kõlavaid nimetusi kandvad grupeeringud. See oli omamoodi stiil, millega rõhutati selle liikmete ettearvamatust ning ohtlikkust. Nimetused nagu Kemerovo, Perm, Solikamsk, Krasnodar jne  kandsid endas nii vanglate „bratvad"[1] ühendavat nostalgiat, kui ka maailma endise tööstusriigi laialitassitavat rikkust. Organiseeritud kuritegevus, eriti sellest tuleneva  ühiskondliku hoiaku vormid olid moes - „IN". Riigivõim oli devalveerunud ja omavoli oli tunduvalt õiglasem, otstarbekam ja ka odavam. Grupeeringute suhtes eksisteeris heakskiit ja respekt. Katuse olemasolu oli sama kohustuslik kui kasutatud Mercedes või naaritsa kasukas naisel. Süsteem isegi ei elanud niivõrd hirmul kui ajastumoel.  Raha ja kuritegelik hoiak olid ka meie (äri)eliidi selle aja vähesteks väärtushinnanguteks.  90ndate alguse metallibuumist tingitud verised allilmasõjad pühkisid aga grupeeringutelt ajastiililise romantika ning asetasid ühiskonna ja riigivõimu silmitsi julma reaalsusega. Murrang 94-95 ei toimunud mitte niivõrd politseitöö kvaliteedis  ega ka pättide arvukuse iseregulatsiooni tõttu, vaid pigem inimeste teadvuses ja ühiskondlikus taluvuse piiris. See polnud enam IN. Raha teenimise teed ja valitsemishoiakud vajasid uusi lahendusi.

90ndate lõpp tõigi kaasa täielikule muutuse Eesti  kuritegelikus keskkonnas. Tipud lahutasid ennast tänavast ja „roopidest"[2] ning liitusid lõplikult ärieliidiga. Hakkasid tekkima huvigrupid, mis olid suutelised mõjutama ka poliitikat. Nende väärtuseks oli võime luua sidemeid, lahendada konkurentsist tulenevaid probleeme ilma, et voolaks veri ja kuritegevuse statistika ägaks vägivallast, oskus maitsta korruptsiooniviljade varjatud magusust. See anne ei olnud antud aga kõigile, mistõttu selle sajandi alguses lugesime veel jätkuvalt uudiseid küll tšetšeenidest, Slava Kemerovskist ja veel paljudestki teistest, kes liberaliseeruva kuritegeliku maailma  vanglapõlve vastu vahetasid. Traditsioonilised meetodid ei olnud meeltmööda paljudele „endistele". Endised tuttavad „bandiidid" võisid jääda lausa mahapesematuks plekiks uuel „õiglusest ja poliitilisest puhtusest" läikival ülikonnal, siis mõisteti hukka kõik „vanad" ja kõik „vana". Igat väärastunud käitumist  seostati mingi hüüdnimega, ajakirjanikud lahkasid kahtlasi ärisuhteid, politsei tüütas küsitluste ja „šmonnidega"[3], poliitikud esinesid säravate sõnavõttudega oma oponentide võimalike kriminaalsete sidemete suhtes, kõik endine oli „OUT".  Samas jäeti oma saladusi täis koridoride kõige pimedamasse nurka alati üks uks, kus  kaudu võis vanu materiaalseid ja emotsionaalseid sidemeid turgutamas käia. Olgu see kohtumispaik kasvõi Aafrikas.

Üheks viimaseks bütsantslikuks dinosauruseks võib lugeda Vadik Polištšuki karmikäelist ühemehevõimu ja kogu „Keskturu" saagat. Sinna kuulus kõik alates poliitilistest sidemetest lõpetades veriste karistusaktsioonide ja „killeritega". Keskturu saagat seostatakse tihtipeale ainult Metsamaa tapmisega aga unustatakse ära kuritegeliku ühiskassa esindaja ja karateetreeneri Bõkovi surm, Keskturu liharaiduri plahvatusest moonutatud keha, Meelis Lao tapmiskatsed, Jahu tänava relvaladu ja isegi Haitovite ning Gennadi Everi  salapärased mõrvad. See oli nagu järelehüüe 90ndatele, mis jäi aga uue ajastu kontekstis suhteliselt kahvatuna kõlama. Selline käitumine ja reaktsioon polnud enam „IN". Polištšuki kohtudraama on nagu „retromoešõu" kandunud ka tänasesse päeva, kus talle kohtumõistja stoilise rahuga proovib selgeks teha, et „isehakanud rahavürste" pole enam olemas ja jagada tuleb ka teistega, olgu selleks kasvõi riik ja ühiskond. Polištšuk ei taha aga uue „moevooluga" jätkuvalt kaasa minna. See välistab aga ka ta „comebacki", vähemalt meie aega ja ruumi.

Samuti ei maksa unustada, et „pahupoole" maailma  tõelised tipptegijad on sisuliselt kõik samad, mis 90ndate alguses - nad on  osanud suhteliselt märkamatuks jääda. Nende nimed on tuttavad ainult valdkonna huvilistele ja spetsialistidele. Kõik ülejäänud  „säravad" isiksused, kes on proovinud nende kõrval tiibu ripsutada, on pidanud alla vanduma ajastu  karmidele otsustele. Juri Kalinin jättis elu olmetapmises, Miša Gorbatšov hoopistükkis salapäraselt Poolas  ja Torpeedo (selle sajandi alguses vabanenud „vanglate järelvaataja")  sai teisel katsel ikkagi lõpuks saatusliku kuuli pähe. Kõiki neid seob üks - nad haukasid tükki, mis neile ei kuulunud. Kõigile tundmatu „Kolja Zolotoi" võis aga alati peale selliseid häirivaid sündmusi rahulikult välismaareisilt tagasi pöörduda ja edasi valitseda. Kas mängib siin rolli kunagine KGB kool või vooruslik tagasihoidlikus, kuid fakt on, et oskus tahaplaanile jääda on andnud ka meie organiseeritud kuritegevusele võimaluse minna sama rada, mis ka paljudele avalikuma elu ehk „pärismaailma" tegelastele. Nad on olemas, nad reageerivad kiiresti igasuguse keskkonna muutustele, kohanevad uute tingimustega, nagu närilised, kes ka dinosaurused pika puuga üle on elanud.

Kõigest sellest tulenevalt ei maksa meie õiguskaitsel lootagi, et pidev kuritegevuse langus on ainult nende vaevanõudva töö tulemus ja võit, see on pigem „varjatud" kokkulepe taluvusepiiris ja muretu valitsemise jaoks vajalikus stabiilsuses. Liigne puhtus ja hügieen paneks ka lõpuks muide rotid inimesi ründama. Nii, et head rahulikku Uut Aastat!

[1] Bratva - kuritegelik vennaskond

[2] Roop - vargus, röövimine, kuritegu

[3] Šmonn - läbiotsimine