Uus Eesti film: “Kutsar koputab kolm korda”
Filmi pühendust “Kõigile naistele, kes on armastanud” täpsustas režissöör möödunudnädalases Sirbi intervjuus – tegu on pigem naiste filmiga ja naised saavad sellest filmist paremini aru, sest naised mäletavad emotsioone. Sellega tuleb nõus olla, ja kui emotsioonidest mitte kaugemale minna, on kõik justkui väga hästi.
Mis “Kutsaris” aga siiski vajaka jäi, on sidusus. Filmi visuaalne külg oli paeluv ja Marika Vaarik üksikemast väikelinna viiuldajana ka ootuspäraselt hea. Poolikuks jäid aga nii esialgne armastus kui ka hilisem armastuse otsa saamine, mis olid ju filmi kesksed teemad. Üleüldist meeleolu arvestades jäi arusaamatuks ka animatsioonide kasutamine. Kas ilma nendeta oleks midagi olulist ütlemata jäänud?
Filmi heli kallal tahaksin ka norida – kohati, just filmi alguses, oli muusika nii vali, et teksti vaevu kuulis, ja ma kahtlen, kas see oli taotluslik. Muusikalise mitmekesisuse üle ei saaks ka parima tahtmise korral kurta – sümfooniaorkester, Rannapi ballaadid, särtsakad Ladina-Ameerika rütmid tekitasid väga kaootilise helilise plaani. Just vaikust ja igapäevahelisid oleks rohkem kuulda tahtnud.
Valdav osa viimastest linastunud eesti filmidest on pigem sünged meestekad – “Kutsar koputab kolm korda” on aga selgelt naiste film ja Elo Seliranda tuleb tunnustada, et pehmemad teemad ekraanile on jõudnud, ja tegelikult tuli mul pisar silma küll!
