Toidublogi Veiko Belials
Kirjanik Veiko Belialsi (47) sulest on ilmunud nii laste- kui luuleraamatuid, kuid põhiosas keskendub tema looming ulmele. Tänavusel Eesti Ulmeühingu aastaauhindade “Stalkerite” jagamisel pärjati teda kahes kategoorias – parima tõlkeromaani (Arkadi ja Boriss Strugatski “Hääbuv linn”) ning lühijutu “Seal, kus voolab valgus” eest.
Muusika
Muusikal on mingi müstiline otseühendus emotsioonidega. Ükski teine asi ei suuda nii läbi raputada kui muusika. Valisin just pikemale autosõidule plaate ja nagu ikka olid esimesed, mis näppu jäid, Slashi omad. Ja ansambli Akvarium viimane plaat. Akvariumi juubelikontsent Tallinnas eelmisel aastal pööras mind ikka täiesti pahupidi, nagu vana kinda. Sel aastal ootan huviga Alice -Cooperi kontserti.
Iroonia
Eestlased on õnneks irooniat mõistev rahvas. Ja vajaduse korral on nad ka eneseiroonilised. Inimene, kes mõtles välja sellise võika mõiste nagu "multitegumtöö", peaks vangi pandama. Õnneks leidus kohe keegi, kes selle jõleduse irooniliselt "rööprähklemiseks" ristis. Kui ta ka ausammast ära ei ole teeninud, siis keeleteo auhinna küll. Ja igasuguse mõttetu rähklemise asemel loetagu parem Fred Jüssit.
Raamatud
Ilmselt olen sõltuvuses ja seda juba lapsest peale. Õnneks seda aktsepteeritakse ja ravi pole vajalik, nii et Anonüümsed Raamatu-sõbrad jäävad minust küll loomata. Viimati põhjustasid joovastust Philipp Blomi ajalooline "Pöörased aastad. Euroopa 1900-1914" ja Carlos Ruiz Zafóni romaanid.
Estcon
Juba kuueteistkümnendat aastat laeb mu akusid Ulmeühingu suvine kokkutulek. Tõeline aasta sündmus suhtluse, lõõgastuse ja huvitavate ettekannetega. See on nagu haiguste ravi - üksindus, selts ja prii söök. Kontrollitud.
Fotokaga looduses
Minu jaoks on lugemine-kirjutamine ja fotokaga looduses kondamine nagu Vestman ja Piibeleht - kord on üks peal ja teine all ja siis vastupidi. Kumb neist kumb on, tont seda teab, aga igal suvel üritan vähemalt mõnel Eesti väikesaarel käia. Seekord veedan oma sünnipäeva kaameraga Vissulaiul.
