Toidublogi: Madle Lippus
Hiljuti jõudis kinolevisse Jaan Tootseni film “Uus maailm”, mis jutustab just Lippuse ja tema mõttekaaslaste tegevusest. Igaks juhuks – vabakond on vanas keeles kodanikuühiskond.
Sügis
Ma pole kunagi arvanud, et ma sügist suurt armastan, hoolimata sellest, et mul on oktoobris sünnipäev. Ja ega kesklinnas elades ja päevad läbi siseruumides olles eriti muud tähele ei panegi, kui et pimedamaks läheb aina varem. Aga viimased paar kuud, alates augustist, oleme tasapisi pildistanud Uue Maailma kanti, ühe peatselt ilmuva raamatu jaoks. Meeleolu, maju, inimesi ja aega. Pildistamine paneb asju hoopis teistmoodi vaatama, paneb aega maha võtma ja nägema detaile, värve, naljakaid kompasid. Ja mina olen selle pildistamise käigus hakanud nägema sügist, mis on lihtsalt võrratult ilus.
Ratas
Ratas on mulle asendamatu sõber. Kui kuskile välja lähen, siis ma isegi ei mõtle, et kas rattaga või jala. Loomulikult rattaga! Ja kui kevadel tuleb see esimene ilm, kus saab sõbra kuurist välja ajada, kummid täis pumbata ja sadulasse hüpata, siis see sõit on täis tõelist vabadust ja puhast rõõmu. Tunnet, et ei ole ühtegi ületamatut takistust ning kogu maailm on sinu peopesal. Talv tuleb lihtsalt kuidagi üle elada.
Aeg ilukirjandusele
on see, mille eest tuleb võidelda. See ei ole nagu film või teatrietendus, millele vahetevahel ikka paar tunnikest õnnestub näpistada ja mis algab ja lõppeb kindlal kellaajal. Ikka on midagi muud asjalikku vaja lugeda või millegagi kursis olla ning siis avadki “juturaamatu” alles enne magamaminekut, et siis selle kohale magama jääda.
Film
Uskuge või mitte, aga see on päris veider kogemus, kui keegi sinu ja su sõprade elust filmi teeb. Isegi kui see, mis lõpuks välja kukub, on rohkem mängufilm kui dokk. Olen filmi “Uus Maailm” vaadanud kaks korda ja ka teisel korral ajas see mind kord pisarateni naerma ja siis jälle tegi kurvaks. Sellepärast see film mulle lõppkokkuvõttes meeldibki – ta puudutab. Ja kui ma filmi lõppedes tõusen, siis on hea, inimese moodi tunne.
