Süntekatsunami ja müraapokalüpsis vajutavad nuppudele
M83 “Hurry Up, We’re Dreaming”
(Naive)
M83 ehk Anthony Gonzalez puges pärast 2008. aastal ilmunud “Saturdays=Youthi” nimelist albumit Joshua Tree kõrbesse plaaniga küpsetada valmis üks tõeliselt eepiline duubelunelm. Isiklikult ahmin juba nädalaid õhku, sest “Hurry Up, We’re Dreaming” on mäng, mis käib jätkuvalt üle pea. Albumi korduvkasutus on andnud aga võimaluse krabada õhust nii üht koma teist, aga mitte rahuldavat tervikpilti.
M83 kuuenda albumi intro ukse lööb elegantse jalalöögiga lahti Zola Jesuse külalisvokaal, mis liugleb vaheldumisi Gonzalezi üllatuslikult jõulise häälega. Intro haihtub hittsingli “Midnight City” voogudesse, mille süntesaatororel kipub luust ja lihast läbi käima, samal ajal vereringesse ülevust süstides. Sarnases joones jätkavad eeposed – staadionihümnimõõtmed välja andvad – “Reunion”, “Claudia Lewis”, “OK Pal”, “Steve McQueen”. Samal ajal on teos läbi pikitud tõeliselt ähvardavate ja hämarate nurgatagustega, nagu “Where The Boats Go”, “My Tears Are Becoming A Sea”, “Echoes Of Mine”, mis kõnetavad pigem stressihormoone ja mis kontserdisaalis kuulatuna sunnivad küüsi istmesse vajutama. Siin-seal võib kohata ka klassikalist M83 öist kiirteerokki (“New Map”, “The Bright Flash”), käigud vahelduvad sama kiirelt kui auto aknasse vilksatavad tänavalaternate valgusvihud. Kohati tõstavad pead aga uudsed tahud M83 loomingus: Prantsuse pitseriga 80ndate electrorevival (“Klaus I Love You”, “Another Wave From You”), pildi helgeks tõmbavad akustilised kitarrid või hoopis mybloodyvalentine’lik LSD-pohmell.
“Hurry Up, We’re Dreaming” ei ole album, mida kuulata otsast lõpuni. Esiteks pole see album, vaid kandideerib pigem unistuste taustamuusika liigas. Teiseks tuleb seda teost käsitleda kui medikamenti, mida tuleb manustada õigel ajal ja parajas koguses. Liiga suur doos võib põhjustada emotsionaalse surmväsimuse. Järgmise aasta veebruaris saab Helsingis katsetada ka live-varianti. Ülekuumenemise oht. 10
