Seitse ühe hoobiga

Siiri Vallneri büroo KAVAKAVA asub Kopli alguses tähtsal tänavaristil, majas, kus varem asus mööblivabrik Standard. Kõrvaline koht on teadlik valik ning vaade büroo akendest on ­ootamatult avar ja täis üllatusi. Mõttelendu selline asupaik igatahes ergutab, sest see, mis paistab, vajaks parandamist, ümber organiseerimist, kohandamist... Arhitekti ülesannete komplitseeritus ei saa seal sugugi ununeda.

Büroo sisus väljendub läbimõeldud miinimum: laekonstruktsioon on õhu ja eheduse huvides paljaks võetud, ruumis, kus on varem kindlasti olnud mitu väiksemat ruumi, seisavad töölauad ning üht endist kabinetiseina asendab klaasiga vahesein, mis pakub mõningat eraldatust nõupidamisteks. Ühes nurgas seisab installatsioonina mõjuv metallist "tehnoüksuses" valamu, mis jätab mulje edevuseta kõrgkvaliteedist, teises seinas tukub vaikses väärikuses vana valgeks värvitud pianiino. Laual, põnevas kilest vaasis, seisab üksik lill.

Siiri ise, vastne premeeritu, vastab küsimustele vaoshoitult, iga väljaütlemist kaaludes. Asjade parinal paikapanemine või väline sarm ei ole tema stiil. Kuid tema uurivate silmadega nägu peidab endas palju. Ka oma majadele pole ta loonud paraadfassaadi, pigem on need igast küljest ühtmoodi vaadeldavad, nende iseloom väljendub isegi pealtvaates (küllap ka alt, kui sealt oleks võimalik vaadata)... Glamuuri suhtes on ta üldse kriitiline, pidades seda kõikjal laiutavaks aja märgiks, ehk tühjaks edevusekski. Talle on märksa tähtsam sisu, struktuuri- ja vormiidee, millele seejärel paratamatusena allub väline.

Suutsid hoobilt seljatada seitse meest?
Ehk oli see žürii poolt tark otsus, poisid olid sellega küll väga rahul. Muidu oleks vahest enam hõõrumist tekkinud. Nad on kõik väga edukad, igaüks neist vähemalt mõnes aspektis tugevam kui mina, ja kui oleks mõne kindla ­kategooria järgi hinnatud, oleks võitnud mõni teine.

Kas reisiplaanid tehtud? Kuhu kisub?
Mul on veel nii palju nägemata. Põnev oleks uurida eri kultuuride traditsioonilist arhitektuuri, milles peegeldub aastasadade kogemus. Pean tunnistama, et ma naudin ehituskunsti 1950. aastateni. Sestpeale on asi läinud pigem esinduslikkuse ja efekti peale. Tehakse justkui fotoarhitektuuri. Aga olgu vana või uus hoone, kohapeal on alati tunnetus teistsugune, meeleline kogemus on vähem visuaalne kui pildi peal.

Kas on plaanis üks pikem reis või mitu väiksemat?
Tegelikult ei tea veel, praegu olen vähemalt novembrikuuni tööga kinni. Aga siis tahaksin küll ühekorraga pikemalt ära olla. Oleks hea, kui seda preemiat veel pikki aastaid välja antaks, noortele on selline kogemus erakordselt vajalik.

Olid ju ise kaks aastat Ameerikas. Kas eemalolek andis hea värske tunde, et tuleks tagasi ja teeks kõik teisiti?
Jah, just. Igasugune distantsilt vaatamine on kasulik. Ära olles maailmapilt justkui laguneks laiali ja pärast pannakse uutmoodi kokku.

Millise kultusarhitekti tööd on seni kõige sügavama mulje jätnud?
USAs just Louis Kahni arhitektuur, mis oli mulle enesele suureks üllatuseks. Piltide peal mõjuvad tema ehitised kuidagi pompoosselt, domineerivalt, liiga primitiivgeomeetriliselt. Aga kohapeal jättis kõik täiesti teise mulje. Näiteks Exeteri raamatukogu, kuubikujuline hoone, mille keskse aatriumi seintes on hiiglaslikud ümaravad. Mis piltidelt näis liiga jõuline, osutus koha peal meeldivaks.

Aga Frank Lloyd Wright?
Ei, üldse mitte. Tema töödega on just vastupidi - piltidelt avaldavad need tohutut muljet. Aga kohapeal, eriti kuulsas Fallingwateri majas, jäi mulle ruumi väheks, kõik läbipääsud ja ukseavad olid kuidagi kitsad. Võib-olla on sellise ikooni puhul ka ootused liiga suured, kuid see tõestab veel kord, et tegelikkus on midagi muud kui pilt.

On su lemmikmaterjal betoon?
Ei, see on olnud juhuslik. Senised hooned on olnud üsna suured ja puidust ei olnud neid õige teha. Iga kord uue töö kallale asudes olen mõelnud, et nüüd teen puidust ja savist. Aga ikka selgub, et seekord ei õnnestu. Nii ka nüüd, Viljandi Kultuuriakadeemia hoone puhul. Järjekordselt räägib mõni mitmest tegurist (näiteks heliisolatsiooni nõuded) otsustavalt puidu kahjuks. Küll kasutame selle maja juures rohkem puitu, kui seni on õnnestunud, kuid arvatavasti mitte konstruktiivses osas.

Milline töö on olnud kõige pingelisem?
Kindlasti Tartu Ülikooli Narva kolledži hoone, mille tööjooniseid praegu teeme. See on väga keeruline ehitis. Peale selle on hoonega seotud nii palju emotsioone, vastakaid lootusi, mis tekitavad psüühilist pinget. Näib, et paljud inimesed arvavad, et arhitektid tahavad endile monumente püstitada, aga tegelikult tahab arhitekt enamasti ikka vaid inimestele sobivat keskkonda ehitada. Narva linn on väga keeruline juhtum, kogu see vana kindlus ja raekoda ja Kreenholm...

Kuhu tahaksid pigem ehitada, kas linna või mäe otsa?
Mitte just mäe otsa, "et kõik ikka näeksid"... ja mitte ka otseselt linna, vaid lihtsalt inimestele. Linnaehitus on ju ülimalt raske. Eriti keeruline on linnaplaneerija roll, see vajab koordineerimist ja koostööd. Meil siin Eestis pole see kunagi hästi välja tulnud. Kuid tegelikult on just selles kohas arhitekti kõige enam vaja, et linnad kuidagimoodi inimsõbralikumaks saada. Viimasel ajal on arendatud linna vaid autode jaoks. Minu jaoks - ehk jalakäija ning jalgratturi tasemel - puudub linnas ühendus eri linnaosade, mere, metsa, pargi jms vahel. Oled pidevalt tupikus, küll ei pääse üle autoteest, küll on otse ees läbimatu kvartal või müür.

Sellele tähelepanu juhtimiseks korraldasid kunagi ühe põneva ürituse, nimeks Tallinna talje. Oli see ühekordne asi?
Jah, kahjuks küll. Matkaga tahtsime rõhutada, kui kitsas (ja plaanil iseloomulik) on Tallinnale vahemaa kahe vee, mere ja Ülemiste järve vahel - ainult kaks kilomeetrit. Mõte oli selles, et kui pääseks seda sihti mööda vabalt liikuma, mitte ainult üle tarade ja müüride ronides, näeks palju põnevat. Just sellistest ühendusteedest tunnen linnas puudust... Tuleks luua pikki parke, mida mööda pääseks ühest linna otsast teise. Võtame näiteks peatselt likvideeritava lõputute rööpapaaridega Kopli kaubajaama - selle võiks asendada fantastilise pargiga, mis ühendaks Kopli, Kalamaja, Pelgulinna ja vanalinna.

Kas siia kõrvale pidi Sitsi vabriku omanik tellima Calatravalt kõrghoone?
Oleks küll hirmus, kui see siia tuleks, sest meil on ju tavaks püstitada hoone ja alles siis hakata vaatama, mis edasi saab. Juurdepääsuteedes pole vajalikku potentsiaali.

Kuhu liigub üldse hetkel trend, kas atraktiivsete "monumentide" või olemasoleva korrastamise suunas?
Kuigi märkidena on deklaratiivsed uusehitised kindlasti vajalikud, on arhitektuuris nagu mitmelgi kultuurialal, näiteks muusikas, moes miksimine. Ikka vahelduse mõttes. Ja praegusel kokkuhoidu soosival ajahetkel näibki õigeim suund olevat taaskasutus.

Loodushoiust rääkides, mulle jättis sügava mulje teie Vabaõhumuuseumi külastuskeskuse projekt. Kas see mõte tuli kohe?
Jah, projekt tuli tõesti kuidagi ladusalt. Kuigi kahjuks ei anna aeg lootust selle kiireks realiseerumiseks... See tohutu suur hoone pidigi olema maastikku ära peidetud.
Tulevase rajatise krundil, praegustest väravatest tublisti Kakumäe poole, on pargis väike lagendik, nii et ka puid ei hävi kuigi palju. Hoone teljeks on pikk käik ruumide vahel, mis pikeneb teena mere suunas, ulatudes liivakiviklindi servani ja sealt vaateplatvormina mere kohale.

Vastupidi selle hoone "pinnasesse kadumisele" kasutab Lotte lasteaia maja Tartus üsna kategoorilist kolmnurkset geomeetriat.
Jah, see on väga geomeetriline maja, mis põhinebki kuusnurgal ja selle osadel, kolmnurkadel. Kujundivalik osutus igati põhjendatuks, pakkudes kasutajasõbralikke lahendusi läbivalt nii pindadel, plaanis kui ka mahus.

Õnneks mõjub sealne võrdkülgne kolmnurk vähem agressiivselt kui teravnurkne. Kuid siiski, kas praegune noor arhitektuur mitte kolmnurksusega ei liialda?
(Pikk vaikus) Vahel sunnib konstruktiivne mõte eelistama kolmnurka kui eriti stabiilset kujundit. Ning ehk harjume selle "võõra" vormiga? Siiski loodan, et moena on see mööduv. Kuid eelkõige on küsimus veenvuses.

Ja kuidas saavutada veenvust?
Proovimise teel. Võime tundide kaupa lahendusi otsida. Arvan, et paljud mu kolleegid on sellega nõus, et arhitekti töö on suur kahtlemine, sellele kulub põhiaeg. Kui seda saaks vältida, võiks tööaega vähendada ligi 90 protsenti.

Kas ideid aitab kontrollida vana hea makett või 3D?
Tavaliselt maketeerime palju, eri asjade kontrollimiseks. Esimese idee maketist jõutakse lõpuks üpris kaugele. 3D minu jaoks maketti ei asenda, seda on pigem esitluseks tarvis. Küll aga näiteks Narva projekti puhul on asi nii keeruline, et tööjooniste tegemisel peame pidevalt pöörduma 3D visualisatsiooni poole. Siiski tehakse põhiosa arhitektuurist endiselt pea, mitte arvutiga, ning meie arvates on makett töövahendina lausa hindamatu.

Loodame, et vaev tasub end ära ja sellest saab objekt, mille üle jäädaksegi vaidlema, kuid mida käiakse pildistamas nii lähedalt kui kaugelt. Palju edu!

Siiri Vallner
(s 1972)
EKA arhitektuur 1998,
Virginia Polütehniline Instituut 1998-99.

Valmis hooned:

• Lasnamäe spordihoone (2003, koos Hanno Grossschmidti ja Tomomi Hayashiga, Kultuurkapitali aastapreemia ja aasta betoonehitise eriauhind arhitektuuri eest)
• Okupatsioonide muuseum (2003, koos Indrek Peiliga)
• võimla Pärnu kesklinnas (2005, koos Katrin Koovi, Kaire Nõmme ja Heidi Urbiga)
• Rakvere Vallimäe trepp (2005, koos Heidi Urbiga)
• Lotte lasteaed Tartus (2008, koos Indrek Peiliga, aasta betoonehitise eriauhind arhitektuuri eest 2008 ja riiklik kultuuripreemia 2009)
  
  Viimased konkursivõidud:
• Eesti Vabaõhumuuseumi külastuskeskus (2007)
• Viljandi Kultuuriakadeemia õppehoone (2008)

Aastal 2003 pälvis Siiri Vallneri büroo KAVAKAVA ka Areeni arhitektuuripreemia.

Noore Arhitekti Preemia asutajad leidsid, et maailmareis on ­arhi­tektile preemiaks ­parim. Tiit Pruuli:
"Ükski meediakanal ei suuda edastada arhitektuurišedöövrite tegelikku võlu ja olemust. Neid saab tõeliselt tunnetada vaid kohapeal."

Žürii liige Inga Raukas põhjendab valikut järgmiselt:
"2008. aasta noore arhitekti preemia nominendid olid kõik päris-päris head. Žürii otsustas anda preemia Siiri Vallnerile, kes suudab luua uuenduslikku arhitektuuri, mis pole formaalne, vaid alati tundlik koha, materjali ja detailide suhtes. Tema töödes väljendub selgus, põhjalikkus, tähelepanelikkus ja ruumitunnetus, nii valminud ehitistes, arhitektuurivõistluste projektides kui ka kirjatöödes. Siiri arhitektuur sunnib end vaatama, uurima ja kogema. Ta on väga hea arhitekt."
Aastapreemia jääb kestma - EAL, Go Travel ja Heldur Meerits on selle väljaandmiseks allkirjastanud viieaastase koostöölepingu.