Saladuslik kapten Krantz

Mehed said sõpradeks. Reissar oli USAsse emigreerunud eestlane, kes naasis 1918. aastal oma varandusega kodumaale ning asutas Vabadussõja hakul Scoutspataljoni. Krantz, Rootsis sündinud Ühendriikide immigrant, mängis aga võtmerolli Eesti-USA suhete loomisel, külastades Eestit esimese USA valitsusametnikuna 1919. aasta märtsis.

Esimest korda sattusin saladusliku kapten Krantzi jälgedele Eesti Filmiarhiivis, kus ta kolmelt pildilt leidsin. Ühel neist fotodest seisab Krantz rongi kõrval, mille laadungiks paistavad olevat USA kahurväe mürsukastid - tõestus, et lisaks meditsiini- ja humanitaarabile andis USA noorukesele Eesti vabariigile ka sõjalist abi. Sel ja veel ühel fotol suitsetab kiitsakas kapten sigarit. Kes oli see salapärane kapten Krantz?

Müsteerium hakkab lahenema
August Krantz sündis Rootsis ja emigreerus noore mehena Ühendriikidesse, kus ta lõpuks sõjaväkke astus. Oma koduks pidas Krantz San Franciscot ning oletatavasti töötas California Fruit Companys, mis tegutses aastatel 1895-1917. Kui USA-Hispaania sõda oli lühike konflikt, siis aastatel 1899-1902 pidasid Ühendriigid palju pikemat sõda Filipiinidel, et vast vallutatud territooriumi üle oma võimu kindlustada. Krantz, kes teenis siis Filipiinidel California Rahvuskaardis, kohtuski eestlase Reissariga - võib-olla isegi mõnes hemingwaylikku lugu väärivas Vaikse ookeani lõunaosa sadamas.

Kui USA 1917. aasta aprillis maailmasõtta astus, oli armee selleks valmis osaliselt. Terav puudus tekkis kvalifitseeritud ohvitseridest. 20 aasta pikkuse teenistuslehega veteranina sai Krantzist siis Ühendriikide suurtükiväe kapten. Ta juhtis California Rahvuskaardi 144. väli­suurtükiväe rügemendi peastaabikompaniid. Rahvuskaardi väeosa allus 40. jalaväediviisile, mis varustas rindevägesid täienduste ja asendustega. 26. septembrist kuni sõja lõpuni 11. novembril 1918 võttis rahvuskaart osa Meuse'i-Argonne'i pealetungist. Siin toimus kuulus Argonne'i lahing, kus murti Saksa sõjaväe selgroog ning millest võttis osa üle 1,2 miljoni USA sõduri.

Suure Sõja lõpule järgnenud rahuprotsess oli pikk ja veniv. Pariisi rahukonverents kestis 1919. aasta jaanuarist 1920. aasta jaanuarini. Ameerika Rahukomisjoni juhtis president Woodrow Wilson. Kogumaks ülimalt vajalikku teavet Euroopas toimuva kohta, saatis komisjon mitmeid ohvitsere infokogumisreisidele. Saatuse tahtel saadeti kapten Krantz Eestisse, et siin 1919. aasta märtsis valitsenud oludest aimu saada.

Krantz Eestis
Varsti pärast saabumist palus Krantz Eesti vägede ülemjuhatajalt kindral Johan Laidonerilt luba eesliini külastamiseks. Selle loa ta ka sai ning ringsõidul saatis ameeriklast ei keegi muu kui tema vana sõber Reissar. Mis muljed kaptenile Eestist jäid, selgub Tallinna Teatajale märtsis 1919 antud usutlusest. See on esimene teadaolev intervjuu, mille Ühendriikide valitsuse ametnik on andnud Eesti ajalehele.

"Olen pärit St. Fransiscost, California osariigist. Mul on seal suured istandused. Olen paari panga director ja California aiavilja companie esimees. 1916. a. organiseerisin Ameerikas suurtükiväe rügemendi, kelle Prantsuse väerinnale võitlusesse viisin. Seal määrati mind suurtükiväe staabiülemaks. Kui sakslased Verduni alt ja Lysi teedelt purustatud peadega tagasi löödi, oli see suurelt osalt ka minu 4800 suurtüki teenus. President Wilsoni tulekul Prantsusmaale olin vastuvõtmise komitee president. Nüüd olen Ameerika poolt rahukonverentsi liige," jutustas Krantz endast.

Oma missiooni kohta ütles kapten Krantz, et tal on nii "toitlus- kui ka sõjaväelistes asjus Ameerika ning teiste liitriikide poolt laiapiirilised volitused. Toitlusasjas olen eraldi Ameerika kui ka liitriikide toitluse korraldaja Hooveri usaldusmees".

Näib, et Eesti-sõidul valmistas Krantzile suurimat rõõmu taaskohtumine Reissariga. "Kõige esimene üllatus minu siiasõidul oli see, et siin oma vana sõbra ja sõjaseltsilise eest leidsin, kapten Reissari. Oma võrdlemata rõõmus kuulen, et minu sõber Reissar siin Ameerika eeskujul scoutide väeosa on asutanud, kelle vahvusest ma palju kiitust olen kuulnud. See on hea uudis, mille ma Teie Ameerika kollegadele kaasa viin."

Kapten Krantzi üllatas see, kuidas Eesti suutis nii lühikese ajaga oma armee üles ehitada. "Lootsin siin bolshevistide vastu ülestõusnud korratuid partisanide salku eest leida, näen aga e e s- k u j u l i k k u, korralikku sõjaväge. On küll näha sõjariistade ja muu varustuse puudust, kuid korraldus ei jäta midagi soovida. Kui meie Ameerikas Saksamaa vastu võitlemiseks hakkasime sõjaväge koguma, ei olnud meil paremat meeste materjali, kui teil siin."

Krantz andis eestlastele kindla sõnumi, et Ameerika ja liitlasriigid aitavad niisugust rahvast heameelega. Ja et abi, kuigi hilinenud, kindlasti tuleb. "Ma nägin teie väerinnal väikseid poisikesi võitlemas. Kui ma neilt küsisin, kas nad ka ei karda, vastasid nad ühemeelelise [h]ämmastusega "ei"! Ja mis mulle iseäranis headmeelt valmistas, need poised olid scout'id. Ma tõendan ja luban herra kapten Reissarile, minu truu kaaslasele ümbersõidul teie kodumaal, et ma Ameerikas teie ettevõtte vastu huvitust äratada tahan, ning et scout'ide varustamine minu isikliseks armsamaks ülesandeks jääb," lubas Krantz Eestist lahkudes.

Kapten Krantz oli sõnapidaja mees. Vaid kuu aega pärast esimest visiiti naasis Krantz palju suurema Ühendriikide sõjalise delegatsiooni koosseisus, kuhu kuulusid ka Ameerika Rahukomisjoni, Ameerika Punase Risti ja Ameerika Abi Administratsiooni (ARA) liikmed. Aprillis 1919 algatas tulevane president ­Herbert Hoover (tollal ARA esimees) Eestile suuremahulise toiduabiprogrammi. Kahjuks ei jätkunud Krantzile enam palju elupäevi. Ta suri teadmata põhjustel Walter Reedi haiglas Washingtonis 7. novembril 1921.