Saksa klaasiklassik Tallinnas
Muinasjuttudest tunneme juhtumeid, kus peategelane satub maailma, milles aeg liigub sootuks teisiti kui tema koduses aegruumis: olles omateada veetnud mõned päevad võõrsil, avastab ta tagasi tulles, et möödunud on aastakümned; või vastupidi - äraolek näib olevat pikk, kuid naastes leiab loo kangelane end sellestsamast hetkest, kust nii-öelda lahkus. Neid lugusid meenutab saksa klaasikunstniku Gerhard Ribka isiknäitusel "Nädalad kui päevad" keskse teemana õhus olev aja iseäralik kulgemine või kulgematus.
Väljapanekusse ETDMi trepigaleriis kuuluvad väikesed figuraalsed skulptuurid, tinditrükid fotodest ja luuletused või tekstiminiatuurid. Viimased, trükituna masinakirjas väikestele paberilehtedele, on asetatud vitriinidesse skulptuuride vahele. Neli teost, milles on sel moel visuaalne ja sõnaline pool ühendatud, on loodud täpselt galerii eksponeerimisvõimalusi silmas pidades. Üksikobjekti asemel moodustab tervikliku teose lavastuslik kogum väikestest figuuridest ja teistest esemetest. Intriig, mis ilmub objektide omavahelises seoses, jätkub tekstiosas ja vastupidi. Töö juurde kuuluv tekst ei ole objektide kirjeldus või seletus ega ole ka skulptuuride ülesandeks teksti illustreerida. Lood materjalis ja tekstis on pigem lähestikku looklevad teed või ühe mõtteahela eri faasid - nagu aine eri olekud käegakatsutavast vormist nägemusliku ja kujutluslikuni.
Klaasi kui väljendusvahendi juurde tuli Ribka vitraažikunsti kaudu: ta on teostanud selles vallas mahukaid töid nii originaalloominguna kui ka restaureerimise alal.
Klaasist skulptuurid on teostatud vahavalu ning pâte-de-verre'i tehnikate abil. Vaha vormimine klaasisulatuse tarbeks on Ribka sõnul tema jaoks kõige vahetum ja loomulikum viis figuuri kujutamiseks. Klaasi põhimaterjalina kasutades kombineerib Ribka sellega metalli, pabermassi ja teisi materjale. Tihti on klaasfiguuride küljes sinna meelega jäetud sulatusvormi jääke, mis meenutavad korrosioonikihti arheoloogilistel leidudel. Ribka on öelnud, et kümmekond aastat tagasi klaasskulptuuride tegemist alustades oli talle inspiratsiooniallikaks Türgi rahvalik pisiplastika, mida ta mõningal määral oma loomingus jäljendab. Mõned võtted, mida kunstnik oma skulptuuride loomisel sihipäraselt kasutab, on alguse saanud töö käigus ilmnenud ootamatustest, mis on seejärel pööratud idee heaks tööle. Tehnilisi oskusi on autor võrrelnud raskete kohvrite kaasaskandmisega: neis sisalduv võib olla nii kasuks kui ka koormaks.
Ribka loominguline mõte ei ole kinnistunud materjali või tehnika külge. Seal, kus klaasi kui materjali võimalused tema jaoks lõpevad või ebaotstarbekaks muutuvad, jätkab ta silikooni, vaha, traadi või muude materjalidega. Võib aimata, et klaasiga töötamise protsessis ilmnevad võimalused on kohati neid valikuid inspireerinud. Materjale kombineerides toob ta meelsasti esile nende kontraste. Välise efekti kõrval võimendub seeläbi materjalide metafooriline mõju - lapseliku olekuga valgustkumavad klaaskehad näivad esindavat olendeid, kes on pärit kas möödunud või tulevastest hetkedest, ning seda muljet kannab ka luuletuste lummuslik meeleolu.
Ühes oma varasemas tekstis mainib Ribka aednikku, kes on jätnud pargimuru niites sellesse kollaseid võilillesaarekesi. Selle aedniku suhtumist on ka Ribka kunstis. Täiuslik tähendab tema töös midagi muud kui tehniliselt perfektne tulemus, kust kõik ettekavatsematu ja juhuslik on välja puhastatud.
Oluline on ide e ja meeleolu edasiandmine ning seda teeb autor täpselt ja varjundirohkelt, mõnigi kord märgates ja kasutades selleks ka ootamatuid võtteid.
