Mõnikord on jube hea, kui näiliselt sarnased asjad ei kattu absoluutselt. Nii nagu ambitsioonikus ilma egotsentrismita loob õhkkonna suurepäraseks koostööks, nii paneb adrenaliin ilma testosteroonita kehaenergiad pulseerima, ilma, et läheks lamedaks poosetamiseks. Testosterooni mõjul lüüakse üksteisel võitlusringis ja väljaspool ringi ninasid sisse, et paisata seejärel stratosfääri ürgahvi möire, et näe, kus ikka tegin ja panin.

Renate Valme lavastatud tükis “Pung” lüüakse kah, reaalselt lüüakse ja valusalt lüüakse, aga mitte samal eesmärgil nagu härjad härrad Termika kontserdil ööklubis Ahi, vaid pigem ironiseerimaks macho’tamise üle. Löömine etenduses ei tekita lavastaja sõnul füüsilisi vigastusi, vaid parandab vereringet. Kuigi veri etenduses ringleb niigi sama kiirelt kui prootonid CERNi kiirendis. Noored lavapungad pungestavad ja puhistavad, pullitavad ja purustavad täie pauguga, pulsimeeter on punases ja pöördelugeja ütleb üles.

Paradoksaalne on aga see, et higilõhna pole saali tunda, olgugi et higistamist ei püütagi varjata. Vastupidi, keha orgaanilisus – eritised ja lõhnad, väsimus ja valuaistingud, mida tavaliselt füüsilist koormust nõudvate teatritükkide puhul peidetakse – tuuakse siin mõnuga esiplaanile. Näitlejad ei karda olla koledad, sagris ja lillalapilised, võtta groteskseid poose ja hammustada üksteist perssest. Kui üks pöörane number läbi saab, lõõtsutavad higised näitlejad sama melodramaatiliselt nagu Kristina Šmigun finišijoone taga, et söösta aplalt kohe järgmisse numbrisse. Kostab teatraalseid valuäginaid, kui üks naiskodanik teravate kontsadega meeskolleegide turjadel trambib. Niivõrd spontaanne, lõbus ja keha järgi lavastatud tundub “Pung”, et kusagilt ei ole paista seda struktuurset distsipliini, raskepärast ordnung’it, mis tavaliselt võimlemisteatri etendusi koos hoiab.

Ei mingit kahtlust: puhas vunk ja puhas punk – Kalle Blomkvist langetab luubi. Olgugi et ilma distsipliinita ei saaks sedavõrd füüsiliselt nõudlikku, imepäraselt täpset koordinatsiooni ja kokkumängu nõudvat tükki teha. Vastasel korral murtaks selgasid ja hammustataks üksteisel silmi peast. Aga see on vist seesama ambitsioonikus ilma egotsentrismita, mis tõukab näitlejaid sümbiootilisse koosvõnkumisse, suruma maha kõik ego ja keha protestinoodid ning usaldama end puhta materjalina Renate Valme kurja geeniuse kätte. Sest Renate juba oskab kujundit luua ning nähtusi nihestada, kehasid moonutada ja vaimukusi pritsida, nii et mõnikord on täieline ahhahhaa ja teinekord absoluutne ohhohhoo.

Kui üks osaleja tõmbas ennast enese sisse, nagu teleskoopantenn, või ühe neiu seest kukkus teine välja, käis seljast tuline jutt läbi. Vaatajat haarab seesama uudishimust ja erutusest laetud fiiling, mis vana aja inimest viis tsirkusesse või ebardite näitusele: “Mis asja?! See ei ole ju võimalik! Kuidas nad seda teevad?!” Või siis tänapäeval Jackassi ja Borati toimetamisi vaadates.

Kui sa elad kaasa kellelegi, kes üritab piire ületada, olgu need siis füüsilise taluvusläve piirid, hea ja halva maitse piirid või sotsiaalsete kokkulepete piirid, siis tõstab sinuski pead väike anarhist. Korraks usudki, et tegelikult meie ümber reaalseid barjääre polegi, ei vaimseid ega füüsilisi piirdeaedu, vaid need on tagurlaste poolt meie pähe istutatud. Gravitatsioon pole muud kui sisemine meeletõkend, seda ületades jookseme mööda seinu üles, nagu näitlejad Jerzy Grotowski lavastustes.

Muidugi, kellele meeldib kunstist tähendusi õngitseda, võib siit leida teravmeelseid metafoore võimumängudest ühiskonnas ja perekonnas, allumisest ja vastandumisest, soorollide suhtelisusest ja sugudevahelisest võitlusest, vägivallast ja koosmeelest. Popkorni praadimine loob allusiooni kommertslike meelelahutustemplite õhkkonnast ning kingade kuhjamisest paja veerde võiks hea fantaasiaga välja lugeda viidet näguripäevade menüüle Chaplini filmis “Kullapalavik”.

Aga mina nägin lavastuses “Pung” midagi muud. Sama asja, mida sõnastas lavastaja ise tutvustavas lausepaaris: “Mis mõttes? Pungi mõttes.” Lavastus on soovitatav ka kõikidele kaalujälgijatele uute nippide omandamiseks.