Nii umbes 30 aastat tagasi oli mul hea hulk Viidingu luuletusi peas. Ja minu ümber oli veel kümneid samasuguseid, kellest mitmeid ma tundsin ja paljusid mitte. Aga kui me soovinuks tuttavaks saada, siis oleksid teineteise ruumi sisenemiseks sobinud paljuski just noodsamad luuletused. Hea oli ka see, et meie teadmine oli meie saladus – kõikjal oli küllaga neid, kes ei saanud üldse aru, millest me räägime. Ma ei teadnud Viidingut tollal popstaariks nimetada. Ma lihtsalt ei kasutanud seda sõna. Ja nüüd tunduks see küllap vulgaarne. Kuid teisalt jälle – just vulgaarne see tookord oligi. Nagu teismeline fännihüsteeria ikka...


Ja nagu fännihüsteeria ikka, läks see mõne aastaga mööda. Ma kasvasin neist värssidest justkui välja ja kui ma hiljem Viidingu luuletusi uuesti külastasin, jätsin asja tihti katki, sest mul hakkas natuke piinlik. Piinlik muidugi mitte luuletuste eneste pärast. Pigem selle pärast, et nende kunstilist kaalu polnud ma kunagi õieti mõõtnudki. Need värsiread, millega ma maailmas ringi ärplesin, ei olnud mulle kunstiobjektid, vaid argikõne katkendid, “killud”, anekdoodid, žestid ja poosid. Ma polnud neid kunagi teadlikult valinud – nad olid lihtsalt mulle külge hakanud. Nii et kohe, kui ma neid sõnu nüüd jälle teineteise kõrval reas nägin, läks käima mitte esteetiliste filtrite süsteem, vaid mingi puhtalt inimlike seoste ahel – enamasti selline, mida ma häbenesin. Ja ma küsisin endalt ikka, kuidas see nii juhtus, et ma olin nendeks luuletusteks 16aastaselt sedamoodi “valmis”.

Paljuski muidugi tänu muusikale, mida ma kuulasin ja mida kuulasid teised minu ümber. Viiding Ruja laulude sees oli osa mingist ohtlikust rituaalist, sedamoodi tundus. Ajalooliselt võib öelda, et Rujal oli Viidingut vaja, sest nende lahendada oli algusest peale rock’i õigustamise probleem tollases Eestis.

Jah, seda tuli paratamatult teha mitmesuguste kultuuribürokraatide tarvis kusagil kabinettides, aga mitte sellist õigustamist ei pea ma silmas. Rock-muusikat Eestis tuli õigustada seepärast, et traditsioonina polnud tal siin olemas mitte mingit nähtavat olemasolu põhjust. Tal polnud päris oma ajalugu, konventsioone ja kaanoneid. Tal polnud oma lokaalsust ja tollane rock-muusika vajas (ka sealpool raudset eesriiet, näiteks Saksamaal) lokaalset mõõdet – ta polnud veel globaalne fenomen.

Niisiis, Ruja “rahvusliku rock’i” kontseptsioon ei nõudnud selgrooks mitte lihtsalt omakeelset väljendusviisi, vaid midagi enamat, teatavat tõe häält, moraalset keskpunkti. Ainult sel moel pidi rock-muusikast saama sotsiaalne sündmus, kultuuriline plahvatus.

Kui edukas see liit puhtmuusikaliselt oli, sellele pole üheselt kuigi kerge vastata. Eriti kui nüüd üle kuulata ja tagantjärele tark olla.

Mitmed neist varastest lauludest mõjuvad kummaliselt just muusika ja sõnade tasakaalu mõttes.

Muidugi on “Tsepeliini triumf” sellisena hea sümbioos, pealkirjast hoolimata vähem Led Zeppelin kui Eesti oma LSD-lugu 60ndate lõpu stiilis. Ning psühhedeeliliseks kallutab selle just Viidingu tekst.

Teisalt jääb Ruja tihtipeale Viidingu sõnadesse justkui kinni – “Rukkilõikuse” aegu seisab bänd lihtsalt tagaplaanil ja hoolitseb, et absurd tekstist võimalikult reljeefselt välja tuleks. Mõnel pool mujal üritab bänd justkui vasturünnakut, nii et näiteks laulus “Tütarlaps kloaagis” uputatakse Viiding grotesksesse hard-rock-horror’isse.

Hilisemad Ruja lood 70nd ate teisest poolest kõiguvad samuti äärmuste vahel, kus ühele poole jäävad teatraalsed, salongilikud pop-kupleed, mis võinuksid mõned aastad hiljem vabalt olla ka punk-laulukesed (“Ajaloo õppetund”, “Ha, ha, ha, ha”) ning teisele hoolitsetud ja paatoslikud kompsitsioonid tollase rahvusvahelise art-rock-mudeli vaimus (“Üle müüri”, “Põhi, lõuna, ida, lääs” ning minu arust Ruja-Viidingu ühistöödest parim “Elupõline kaja”).

Enamasti ei saa niisiis öelda, nagu oleks Ruja Viidingu lugusid rokilikumaks muutnud. Bänd kohandas end pigem ise. Ruja oli see üksus Eesti kultuuris, kes näitas, kuidas Viidingu luulet lugeda võib, kui valjult, kui kuuldavalt.

Ruja andis neile Viidingu-lugemistele teatava avaliku sünkroonsuse ja rütmi, kujundas neile ühendava sotsiaalse ruumi.

Muidugi, Viidingu luule ei olnud tähenduslikult lihtsalt avatav, tihtipeale oli raske taibatagi, millest ta üldse räägib. Ruja sõnum oma kuulajale oli aga, et nii nemad laval kui meie saalis teame, mis seal taga on.

Viiding polnud Eesti rock-teadvuse jaoks kunst kui selline, tekst iseeneses, vaid pigem teatav tõe esiletoomise tööriist, teatav vahend, millega ümbritseva maailma sotsiaalset absurdi läbi valgustada.

Kui Hasso Krull räägib oma järelsõnas Viidingu “Kogutud teostele” tema kunstnikumina kihistustest ja tema luuletuste “ilma keskmeta jaatusest”, kus värsid toimisid maskina, enese varjamise abinõuna, siis kahtlemata oli tema maskide seas olemas ka too Rujasse siiratud Viidingu kujutis. Mis sest, et Ruja kui rock-bändi jaoks märkis ta ilmselt teatavat tõelisuse, aususe, autentsuse mõõdupuud, millele bänd ise ka sedavõrd ilmse püüdlikkusega allus.

Ma arvan, et see oligi keskkond, kus ma ise ja paljud Viidingu imetlejad tollal liikusime. See ülalkirjeldatud Viiding oli midagi, mida me tõepoolest saime omavahel jagada.

Kuid oli veel midagi sellistki, mingi teadmine, mida päriselt jagada polnud võimalik. Ja nimelt – ma tegelikult tahtsin olla nagu Juhan Viiding! Ma ei tahtnud olla nagu rock-bändi kitarrist või laulja. Ma tahtsin olla Viiding nii, nagu ta ise seda on. Sest seda, kuidas ta ise oma luuletusi luges, sain ma Nõukogude Eesti telekast aeg-ajalt näha. Kõhn ja kahvatu, kõneles ta sellisel moel, nagu oleks ta päriselt võõras nii oma põlastajate kui ihalejate jaoks. Nagu oleks tema luuletustes ainult esteetiline tõde, puhas graatsia, kuid mitte mingit päris tõepärast “loomust”.

Tema tekstid olid tihti naljakad, aga ma ei naernud kunagi siis, kui ma teda ekraanilt kuulasin. Jah, hiljem küll, kui ma olin tagasi selles sotsiaalses ruumis, kus Viiding tähistas kultuurilist kapitali, oli relv ja argument. Ma naersin siis, kui neid päev-paar hiljem kellelegi peast ette lugesin, ja siis see tunduski lõbus. Kuid toda tõeliselt ihaldusväärset pop-Viidingut ma sellesse keelde tõlkida ei osanud. Sellest piinlikkustunne aastaid hiljem, mida ma kaugel eespool ka kirjeldasin. Viiding, arvan ma nüüd, oli ikkagi ise rohkem popstaar kui Ruja – aru- ja kättesaamatum.