Poos: kunstnik. Diagnoos: alkohoolik

Kumus kestab veel paar nädalat näitus pealkirjaga "Poosid ja diagnoosid". Näituseruumi on leidnud tee kunstnike enesejäädvustused 19. sajandist kuni tänapäevani välja. Teekond algab klassikalise autoportreega - kunstnik ja tema tööks vajalik ning tema ametit hetkega reetev pintsel - ja lõpeb pea kiilaks ajanud ja ülakeha paljaks koorinud meestega - kunstnikega, kes on fotodel jäädvustanud mängud oma füüsilise ja ka vaimse minaga (kolm Jüri - Arrak, Okas, Kass).

Klassikalise autoportree traditsiooni alguseks eesti kunstis võib lugeda Johann Köleri 1859. aastal valminud autoportreed, mis küll sellelt näituselt on siinkirjutajale teadmata põhjustel välja jäänud. Valik on aga Köleritagi põnev. Käesolevat sajandit esindab New Yorgi kooliga tugev portreemaalija, väga hea figuuritunnetusega uue realismi esindaja Nelly Drell, kahe portreega on esindatud ekspressionistliku laadiga Peet Aren - tema enne 1920ndatel saabunud loomingulist kõrgpunkti valminud portree oma pisut dändiliku stiiliga pakub vaatajale kindlasti avastamisrõõmu ja selle väljatoomine kunstimuuseumi fondidest on kiiduväärt. Kuraatori kontseptsiooni raamivad kaks seina, mis on ülevalt alla kaetud (Paul Burman, ­Valerian Loik, ­Irina Brežka, Henn Roode, Johannes Saal, ­Johannes Võerahansu, Ülo Sooster) kunstnike enesevaatlustega. Selline lahendus on minu arvates väga õnnestunud, annab huvitava ülevaate sellest, millisena kunstnik on end ühel või teisel eluetapil näinud ja tajunud. Loomulikult tuleks siin kasuks, kui maalide juurde oleks lisatud nende seitsme kunstniku lühikesed elulookirjeldused just sellest perioodist, mille vältel eksponeeritud tööd on teostatud - see võimaldaks kunstipublikul lihtsamalt mõista maalide tagamaid. Nurisemiseks annab põhjust ka autorite ja tööde loendi paigutamine nurga taha - kes viitsib, kes ei viitsi neid sealt otsida.

Näituse naelaks on minu jaoks aga Edvard Oja film "Autoportree emaga" (2000). Operaatorina leiba teeninud Oja on teinud filmi iseendast, oma alkoholist läbiimbunud olevikust ja helesinise unistusena näivast alkoholivabast tulevikust, mille poole ta läbi raskuste püüdleb.

Loomeinimesed ja elupõletamine on läbi aegade ikka omavahel hästi passinud; lisame siia juurde põhjamaise kliima oma pika pimeda ajaga, nõukogude aja viinamaigulise pärandi, ­tänapäeva kapitalistlikule mammonakultusele jalgu jäämise, ja ongi tulem käes. Oja jutustab oma lugu südamlikult, kohati ehk häbi tundes, kohati sisimas endagi üle naerdes (jah, Peeter Sauter kirjutas küll 2008. aasta juuli TMKs, et Oja filmis pole ausust ollagi, kuna on selge, et ta ei kavatsegi joomist maha jätta, aga tausta mitteteadev vaataja võib filmist siirusekübemeid küll leida, arvan ma). Murekortsulise näoga ema, kes häbeneb oma tagasihoidlikku elamist ja manitseb köögi laua taga istudes oma joomaseid poegi, on tuttav kuju paljudes eesti peredes.

Keegi, kes on alati olemas, kes alati andestab, kes ennast pidevalt tagaplaanile jätab. Filmist leiame ka küsimuse, mis kindlasti vaevab paljusid loomeinimesi - milline väärtus on sellel, mida ma teen, ja kas ma teen seda üleüldse hästi. Küsimus andest ja loomingu väärtusest on paine, millele Oja otsib vastust koos teda täiesti andetuks nimetava sõbraga pitsi tõstes.

Näituselt ei puudu värske Ars Fennica laureaadi Mark Raidpere üle-eelmise Veneetsia biennaali jaoks tehtud video "Shifting Focus" (2005). Tundliku natuuri pihtimuselaadne dialoog emaga on ümbritseva suhtes äärmuseni ergu kunstniku sisemuses pulbitsevate tunnete ehe väljendus. Meedias väljahõigatud peatselt saabuv sotsiaalne katastroof peaks loojatele ainest andma küll ja veel - kurb, aga tõsi.

Kumu väljapanek annab tunnistust portreežanri elujõulisusest tänapäeva eesti kunstis. ­Maarit Murka, Marge Monko, Jaan Toomik ja teised - kasutades näiliselt lihtsat portreevõtet, peidavad kunstnikud selle taha tulemuse saamiseks vaja läinud töö ja vaeva.