Pargi ja linna kohtumispaik
Kui kesklinnas on park linnast selgelt eraldatud, siis äärelinnas kipuvad need keskkonnad omavahel segunema. Seda, kuidas linn aegamööda pargiks muutub, on parim jälgida Kadriorus. Linna ja pargi piiri hoonestuse lappimisel ja täiendamisel on arhitektid ja tellijad pidevalt linnavalitsusega sõjajalal, sest keegi ei teagi ju täpselt, kuidas ja mida seal linna-pargi piiril julgeda. Või lubada...
Uusehitis väljakujunenud keskkonnas?
Enn Rajasaar on arhitekt, kes on viimasel ajal Kadrioru piirkonda mitu maja projekteerinud. Algatuseks üks rekonstruktsioon ja seepeale kolm maja järjest, esmalt nn Weizenbergi Residents ning pärast seda üks hoone Köleri tänava algusesse ning teine, kaksikplokk, Rohelise Aasa lõppu. Viimaseid iseloomustab nüüdisaegne, Rajasaarele omane vormikeel, kuid tänu materjalide abil liigendatud pindadele sulanduvad nad valutult Kadrioru tundlikku keskkonda.
Selle ala väljakujundamine edenes kahe maailmasõja vahelisel perioodil edukalt kuni nõukaajani, sotsialistlikke linnakujundajaid see piirkond (õnneks!) ei huvitanud. Nüüd on Rajasaare majad justkui jätkuks ennesõjaaegsele arhitektuurimõttele, mille liikumissuunaks oli teha majad pigem kivist, suuremate akendega ja aktsepteerides tänavajoont kerge respektiga, s.t astudes sellest kukesammu võrra tagasi.
Musta Luige totaalne muutumine
Hiljaaegu levis pressis teade, et Kadriorust Poska bussipeatusest lammutatakse kuuekümnendate lõpus ehitatud hoone, mille rahvasuu oli omal ajal Mustaks Luigeks ristinud. Modernismiajastu tipus ehk tavadest võõrandumise hoos Voldemar Herkeli projekteeritud ehitis kujunes üsna populaarseks. Kuigi tolle aja arhitektuur võis ümbritseva suhtes üsna arrogantne olla, mõjus see maja piisavalt paviljonlikuna. Kuid suhteliselt elegantsest kohvikuhoonest sai aastate jooksul kaubanduspind, mille valdajad olid kooperatiivide ajastusse tukkuma jäänud. Viimasel ajal ei väärinud ümberehitatud ja -mõtestatud maja oma ilusat nime enam sugugi.
Lammutatava asemele otsustas omanik rajada uue ehitise. Krundile mõni aasta tagasi kehtestatud detailplaneering lubab rajada vaid natuke kõrgema hoone,kui on praegune, ning lisada sellele krundi sügavusse ulatuva madalama tiiva. Õnneks on uue hoone projekteerimine usaldatud Enn Rajasaarele, kes detailplaneeringus jäetud nappe võimalusi ära kasutades ja koha vaimu arvestades on loonud arhitektuuri, mis keskkonnale loodetavasti vitaalse süsti teeb.
Hoone pidavat hakkama tööle külaliskorteritemajana, ning ehitusloa andmisel on tellijalt suudetud välja pressida lubadus rekonstrueerida samal krundil asuv kunagine uhke neogooti sugemetega puitvilla Mon Repos, mis on juba aastakümneid hinge vaakunud. Hoidkem nüüd kõik pöialt, et see vapper hoonejäänus jõuaks leevendava noorenduskuuri ära oodata, et ta veel natuke aega tema seinte vahelt unustust otsivate tegelaste hoolimatusele vastu peaks.
Terviku teenistuses
Kadriorus on palju imelisi vanu hooneid. Mõnes neist on omanik andnud oma parima, et olukorda päästa, mõnel on see veel ees. Mustast Luigest üle tee on valmis saanud vastne, paljuvaieldult ja mittekadriorulikult ülitihe elamurajoon, mis õnneks siiski suurte puude vahele varjub.
Siiski ei ole selge, milline tervik sealt kujuneb, igal üksikul muutusel on selles protsessis otsustav osa ja iga muutja joonestuslaual lasub tohutu küsimärk. Vastutust aitaks jagada see, kui oleks selgelt määratud ühine suund, visioon, milliseks kujundada mööda mereranda kulgema hakkav linn. See võimalus - võsa asemel sinna väärtuslik, kasutajasõbralik ja meeldejääv rannikuarhitektuur luua - on meil käeulatuses.
Kadriorg pole veel valmis
Arhitekt Enn Rajasaar, millistest ettekirjutustest tuleb lähtuda, asudes looma linna ja pargi piirile sobivat arhitektuuri?
Esimene ja tähtsaim piir on detailplaneering, mahtude maksimum. Nn Musta Luige krundile oli see kinnitatud juba mitu head aastat tagasi. Ette on nähtud tänavaäärses frondis kolmekorruseline maht, mis tahapoole, pargi suunas madaldub. Tellija muidugi soovib lubatud maksimumi ära kasutada, mistõttu kaks vastandlikku piirangut seavad arhitekti loomingulisele vabadusele lõpuks suhteliselt kitsad piirid.
Olen kuulnud, et üheks hoone eesmärgiks oli säilitada võimalikult palju eelmise kohviku väljanägemist. Samas peab mõni inimene Kadriorus ainuõigeks vaid lossiaegseid slobodaa-maju.
Tegelikult ei määra asja sobivust mitte niivõrd stiil, vaid selle meeleolu. Kas hoone istub oma kohale hästi või mitte. Ning selle kohta ei saa mingeid piiranguid kehtestada, määrava tähtsusega otsuseid teeb arhitekt lihtsalt "kõhutunde" järgi. Tulemus näitab, kas õnnestus või mitte.
Nii et tegelikult võiks ka modernistlik ehitis pargimiljöösse sobida?
Modernistlik ei tähenda esmajoones keskkonnaga mittearvestamist, nagu see meil on kujunema kippunud. Skandinaavias püüti nn vabaplaneeringuga tuua loodust linnakeskkonda, selle printsiibi formaalne kasutuselevõtt on aga siinmail andnud vastupidiseid tulemusi. Tähtis on tajuda genius loci't, koha vaimu. See peabki tulemuse dikteerima.
Kui palju määrab see põhimõte ka stiili- ja materjalivalikuid? Oled ju ka Kadriorus kasutanud praegusi moevõtteid, värvimata puitu ja puhast betoonipinda, metalli ja klaasi?
Loomulik betoon ja naturaalne puit on ju olemuselt piisavalt looduslikud, et pargikeskkonda sulanduda. Pigem mõjuks selles stiilivõtmes betoonipinna kõrval veidrana just värvitud puit, mis iseenesest on Kadriorule märksa iseloomulikum. Samas tuleks betoonikasutuses vältida tuima elementlahendust, mis sealses unikaalses keskkonnas vägagi kohatult mõjub. Ka selliseid näiteid on Kadrioru linnapoolsele piirile tekkinud.
Kas on olemas mõni visioon, kuidas Kadriorgu linnaga paremini liita, et vahel ei oleks eikellegimaad ja autostraadade võrku, inimese jaoks surnud linnakeskkonda?
Terviklikku visiooni pole kellelgi. Detailplaneeringuid tehakse enamasti üksikute kruntide kaupa, mis juba eos välistab laiema pilgu. Liiatigi, suurest hirmust kriitika ees püütakse detailplaneeringus ära määrata kõik kuni pisiasjadeni, nii et arhitektil on projekteerimise lõppfaasis võimalik vaid valida värvitooni numbri ja mõnesentimeetriste erinevuste vahel. Kõige halvemal juhul välistab parima lahenduse just peensustesse tungiv detailplaneering. Mõistlike piiride asemel, mis välistaks suuremad eksimused, on käivitatud kompromisside ahel, kus arhitektuur hoopis kannatab. Põhjaliku süvenemise asemel leiab komisjonis aset pigem huvide, või, mis veelgi hullem, maitsete võitlus.
Mitu kokka on supi ikka ära rikkunud.
Jah, protsess on pöördunud iseenese vastu.
Selle valguses on lausa ime, et on sündinud Kumu, õnnestunud side klindi, pargi ja Lasnamäe vahel. Kuidas sealne piir edasi kujuneb?
Pigem on plaane Lasnamäe serva korrastamiseks, esialgu küll veel ähmaseid.
Kadriorg lõpeb staadioniga, sealt edasi on Lasnamäe kanali ja Tartu maantee vahel veider tühermaa. On sellel potentsiaali?
Selget ja terviklikku visiooni sinna linnakeskkonna loomiseks pole, aga pisitasa üritatakse Torupilli Selveri kandis linnale uusi väravaid kujundada. Sinna on tellitud mõned hooned, mille kruntidele praegu arhitektide närvide najal detailplaneeringuid välja töötatakse.
Õnneks päästetakse Kadriorus siiski üha enam hooneid hävingust ja "plommitakse auke". Kas tasub ära?
Eks arendajadki arenevad majanduslanguse käigus ja hakkavad lugu pidama miljööst kui kvaliteedist, mis aitab neil oma tööd teha. Enam ei loobuta kergekäeliselt detailidest. Kuid endiselt "kaunistab" miljööd ka lohakil kinnisvara. Tööd jätkub.
Küsis Anneliis Aunapuu
