Õppisin EI ütlema. Tänaseks olen ma juba kolm nädalat Delfi-vaba
Möönan, alguses oli raske – Delfi oli minu jaoks see koht, kuhu minna, kui päris töö ja vajalike asjatoimetustega ei viitsi tegeleda.
Tegelikult oleksin pidanud selle sammu juba hulk aega varem tegema. Miskipärast arvatakse Delfis, et üha uued ja uued koondpealkirjad ja üha kasvav lehekülje pikkus on mõistlik lahendus asja toimiseks. Minu jaoks on see tüütu, ebamugav ja piinlik ka. Ma tõesti ei saa aru, miks peab 112 rubriigist olema esilehel nähtavad kaheksa lugu. Juba siis, kui viie esiuudise (need pildiga lood seal päris alguses) hulka tekkisid rubriigi “Publik” nupukesed, aimasin halba. Nii läkski, ühel hommikupoolikul sain sealt teada, et Nõia-Ints tegi Saagimile strippi. Kusjuures see fakt poleks mind sugugi pahandanud “Publikut” või Elu24 lugedes – sinna ju minnaksegi sellise info pärast. Delfisse ma aga enam ei lähe. Peaksin ilmselt mainima, et postimees.ee-s (mis ka minu arust on sama väljaanne mis paberist Postimees, öelgu väljaandjad mida tahes) käimisest loobusin juba ammu.
Kogu see vaba aeg, mis mul Delfi dešifreerimisest üle jääb, on üsna ühtlaselt jagunenud asjalike asjade, Facebooki ja EPLi uuenenud veebi vahel. Viimasest olen, mõningate üksikute väljaarvamistega, vaimustuses.
Loodan, et juba mõne aja pärast koguneb enamiku sisukamate lugude alla sama palju kommentaare kui Liisa Pakosta arvamusartiklile rongiliiklusest (viimati kui lugesin, oli neid 26, ja tekkinud oli sisukas arutelu).
Mida ma selle kõigega öelda tahan? Tahaks, et inimestel jätkuks rohkem jõudu ja iseloomu mõelda, mis on see, mille peale nad oma väärtuslikku aega kulutavad ning kellele ja missuguseid signaale sellega saadavad.
Meelelahutus ei pea tingimata tähendama uudiseid Lady Gagast või Kanal 2st “Boa vs Püüton” vaatamist – selle vabandusega, et hetkel muud ei tulnud. Ja ma olen veel piisavalt naiivne arvama, et varem või hiljem on selliste teadlike otsuste tagajärgi ka näha. Kas või Delfi esiuudiseid vaadates...
