Novelliauhinna tõid seks ja surm

Novell on žanr, mida iseloomustab tihedus, haaravus, samuti puändi olemasolu. Tegelaste arengu näitamiseks siin ruumi pole, kuid nende olemus peab kindlasti lugejani jõudma. Kõiki neid elemente eraldi võib kohata ka igas lühijutus, kuid novellis on nad kõik korraga olemas ning moodustavad terviku. Lihtne? Tegelikult mitte. Ilmselt võiks peaaegu igaüks saada pika pusimisega valmis kahesaja viiekümne lehekülje paksuse romaani, kuid sugugi mitte igaüks ei tuleks toime sama materjali esitamisega kümme korda väiksemas mahus.

See on õnnestunud Maarja Kangrol, kes kirjeldab oma “48 tunnis” minajutustajast naise rabelemist selle nimel, et leida ovulatsiooniperioodil mees, kellest saaks tema lapse isa. Selleks võtab ta ühendust terve hulga meestuttavatega ning teeb põhjalikke ponnistusi nende voodisse saamiseks. Aeg muudkui tiksub, lugeja saab pildi kosmopoliitliku eluviisiga naisintelligendi tutvusringkonnast ning lugu lõpeb muidugi huvitava puändiga. Ei puudu ei naer ega pisarad, seksist rääkimata.

Jah, tõeline maailm pähklikoores, kahtlemata auhinda väärt, ning peab tunnistama: sedavõrd häid novelle ei raputa ka möödunud aastal suurepärase novellikogumikuga “Ahvid ja solidaarsus” maha saanud Kangro varrukast.

Sama kehtib Urmas Vadi võidutöö kohta. Kui Kangrot võib nimetada mitmekülgselt andekaks loojaisikuks, kes on kirjutanud nii luulet, proosat kui ooperilibretosid ja tekste laulukooridele ning tegelenud aktiivselt tõlkimisega, siis võrreldav multitalent on ka Vadi. Ta on tuntud nii näitekirjaniku kui lavastaja, raadiohääle kui stsenaristina, samuti on Urmas Vadi proosakirjanik, kellelt ilmus aastavahetusel esimene romaan ja kes on enne seda avaldanud mitu lühijutukogumikku.

Vadi romaan, suuresti varem avaldatud tekstidest kokkusulatatud “Kirjad tädi Annele”, on vähemasti sama veider kui nüüd pärjatud “Kuidas me kõik reas niimoodi läheme”. Kuigi: hullumeelsed on enam-vähem kõik Vadi tekstid. Üllatada Urmas Vadi nimelt oskab ning ta on selle nimel valmis minema kaugele. Lausa nii kaugele, et tapma kalli kolleegi ja jätma endast mulje kui räpasest joodikust. Sest just sellest Vadi äärmiselt napp, vaid üheksa lehekülge pikk – ent seda tihedam – novell räägib. Kirjanik Tarmo Tederi surnuks kuulutamine ning arvukate teiste autorite nimepidi nimetamine – Jan Kaus, Debora Vaarandi, Vaino Vahing või ka Maarja Kangro, kui nimetada mõni üksik – muudavad loo iseendaga kimpus olevast ja kogu maailmale kaasa tundvast loovintelligendist tohutult intiimseks. Lugedes jälitab kogu aeg küsimus: “Kas see juhtus päriselt?” Ühest küljest on raske kujutada ette Urmas Vadit plastmassist piimakannust Võhu veini joomas, teisalt on kirjeldus jõuliselt naturalistlik.

Tänavu triumfeerisid Kangrol seks, Vadil surm ning mäng isiklikkusega neist kummalgi. Tervikuna võttes triumfeeris aga hea kirjandus.

■Auhinna asutas kirjanik ise 1970. aastal. Laureaate on alati kaks ning esimesed neist – Jaan Krossi ja Paul Kuusbergi valis Tuglas välja ise. Praegu määratakse igal aastal 2. märtsil, Tuglase sünnipäeval, väljakuulutatav auhind viieliikmelise žürii otsusega. Tänavused žürii liikmed olid (:) Kivisildnik, Eneken Laanes, Tarmo Teder, Vaapo Vaher ja Aidi Vallik. Tuglase novelliauhind koosneb laureaadile pühendatud trükisest ja rahalisest preemiast.