Neljakümnendad – Eesti katastroofi aastad
Uut, 1940. aastat ei võtnud eestlased enam vastu peremehena oma kodus. Eestile peale surutud baasides istusid tuhanded Vene sõjaväelased nagu kiskjad urus ja ootasid oma hetke. Näiliselt oldi veel vabad, 24. veebruaril tähistati vabariigi aastapäeva. Viimast korda - nagu mitmeid teisigi tähtpäevi sel aastal.
Kevad algas rahvale kurvalt. 1. märtsi hilisõhtul katkestas riigi ringhääling äkki muusikasaate ning raadiost kõlas teade, et õhtul kell kuus lahkus ootamatult kirjanik Anton Hansen Tammsaare. "Tõe ja õiguse" loojat saatsid Tallinnas viimsele teekonnale tuhanded eestlased. 1939. aasta sügisel baaside lepinguga alanud Eesti omariikluse agoonia lõpp jäi Tammsaarel nägemata.
Juunis 1940 see lõpplahendus saabuski. 17. juunil okupeerisid üle Narva silla vuranud Nõukogude väeüksused Eesti. Ei ühtki pauku enda kaitseks, isegi Kaitseliit pidi ülemjuhataja käsul selsamal päeval "vabatahtlikult" loovutama oma relvad. Et kõik nii libedasti läks, see oli venelastelegi üllatus, arvestasid nad ju ikkagi mingi vastupanuga. Nüüd mängiti kiirelt lavastaja Andrei Ždanovi juhtimisel etendus Eesti vabatahtlikust astumisest Nõukogude Liidu rahvaste vennalikku perre. 21. juunil meeleavaldusega alanud tsirkus päädis 6. augustil Eesti vastuvõtmisega Nõukogude Liidu koosseisu.
Totra nõukoguliku elulaadi üle, mida saatsid miitingud ja loosungid, püüti algul naljagi heita, aga uued peremehed nalja ei mõistnud. Inimesed hakkasid kaduma. Ei, mitte ainult Päts, Laidoner ja teised suured ninad, aga ka need, kes julgelt uue võimu kohta märkusi tegid. Šokk saabus 14. juunil 1941. Üle Eesti vahistati rohkem kui 10 000 inimest, kes viidi loomavagunites Venemaale. Algas rahva süstemaatiline hävitamine, mis oleks saavutanud veelgi suurema ulatuse, kui 22. juunil poleks alanud sõda.
Enne kui Saksa väed ja Eesti metsavennad venelased välja lõid, jõudsid hävituspataljonid ja NKVD-lased korraldada Tallinnas, Tartus, Kuressaares ja mujal õõvastavaid tapatalguid. Nii ei tasu imestada, miks sakslasi tervitati kõikjal Eestis kui vabastajaid, kuigi tegelikult üks okupatsioon asendus teisega.
Eestlased said muidugi ruttu aru, et "röövel päästis meid röövli käest", aga olukorraga püüti leppida, sest venelastest midagi hullemat oli toona raske ette kujutada.
Sakslased käitusid siin samuti peremeestena, ent andsid maarahvale natukegi hingamisruumi. Isegi 24. veebruari lubati tähistada - küll mitte kui vabariigi aastapäeva, vaid vabaduspäeva ehk Venemaast lõpliku lahkulöömise mälestuspäeva. Mingist Eesti autonoomiast või enesemääramisest ei tahetud Berliinis aga kuuldagi, kuigi isegi kindralkomissar Karl Litzmann seda 1943. aastal korduvalt soovitas. Polnud ju Eesti saksavaenulik tagala ning tuhanded eestlased võitlesid koos sakslastega idarindel.
Natsiladviku vastuseis oli aga murdmatu. Samal ajal kui Eesti mehed rindel raskeid lahinguid pidasid, arreteeris julgeolekupolitsei SD aprillis 1944 hulga Eesti rahvuslasi. Mitmed neist saadeti hiljem koonduslaagrisse.
Sakslaste käsi käis rindel üha halvemini ja 1944. aasta veebruri algul olid punaväed taas Eesti piiride taga. Eestis kuulutati välja mobilisatsioon, millega läks kuu ajaga kaasa 32 000 meest - võitlema oma kodumaa vabaduse, mitte sakslaste eest. Üle 2000 eestlase võitles punaste vastu ka Soomes. Võitlusindu suurendas venelaste terrorirünnak Tallinnale 9. märtsil, mil hukkus ligi 600 rahulikku elanikku ja hävis üle 1500 maja.
Vaatamata meeleheitlikule vastupanule Sinimägedes ei suudetud Eesti taasokupeerimist ära hoida. Punaarmee murdis septembri keskel 1944 Tartu rindel läbi ja sellega oli Eesti saatus otsustatud. 16. septembril andis Hitler loa Eesti maha jätta. Algas suur põgenemine Läände. Kes põgenesid paatide-laevadega üle mere Rootsi, kes evakueeriti laevadel Saksamaale. Sel sügisel jättis ühel või teisel viisil oma kodumaa maha kuni 100 000 eestlast. Eesti langes lõplikult venelaste kätte 24. novembril, pärast Sõrve langemist.
Okupandid jätkasid siin 1941. aastal poolelijäänu elluviimist. Juba oktoobri algul 1944 toimus Tallinnas haarang nõukogudevaenulike elementide tabamiseks. Üle Eesti saabus teateid punaarmeelaste sooritatud kuritegudest - röövimistest, tapmistest ja vägistamistest. Alguse sai venestamine, juhtivatele kohtadele edutati üha enam Venemaalt tulnud umbkeelseid. Kuigi mais Saksamaa kapituleerus, käis Eesti metsades võitlus okupantide vastu edasi. Relv käes, sõdis metsavennana venelaste vastu aastatel 1945-52 kuni 15 000 eestlast, tekitades punavõimuritele tõsist peavalu.
Juunis 1947 toimus Tallinnas XII üldlaulupidu - okupatsioonivõimudel oli vaja näidata, et kõik vana pole eestlastele siiski keelatud. Sama suve lõpus asutati Saaremaal Saklas esimene siinne kolhoos. Kuigi Nikolai Karotamm lubas Eestis aasta lõpuks luua 17 kolhoosi, asutati neid kõigest 5. Rahva vastuseis, aga ka hirm metsavendade kättemaksu ees oli suur.
Moskva kannatus katkes 1949. aasta algul - Eesti tuli vaenlastest puhastada. Märtsi keskpaigaks olid nimekirjad koos ning nende järgi ootas küüditamine ees rohkem kui 22 000 inimest. See kohutav inimsusevastane kuritegu pandi toime 25. märtsi öösel. Loomavagunitesse aetud mehed, naised ja lapsed saadeti Siberi avarustesse, kust paljud enam iial tagasi ei tulnud. Stalinile kanti Eestist ette, et "rahvas on siiralt rõõmus, et nõukogude võim saatis kulakud ja natsionalistlikud elemendid vabariigi piiridest välja". Rõõmustas Eesti NSV juhtkond ja muu inimrämps, mujal valitses hirm ja lein.
Pärast küüditamist sündis kolhoose nagu seeni pärast vihma, aprilli esimesel poolel 1949 loodi neid keskmiselt sada tükki päevas. Küüditamine andis tugeva hoobi ka metsavendadele, kes enam ei saanud elanikelt sellist tuge nagu varem. Rahva vastupanu oli halvatud, kuid mitte murtud. Tuli tuha all hõõgus edasi, vaen Nõukogude võimu vastu vaid süvenes.
