Naised, naised, mis te teete?

Kalamaja hubases ArtDepoo galeriis saab tutvuda eestlanna Elis Saarevälja ja soomlanna Aneri Kärkkäineni töödega, mis koonduvad nime alla "Sad Sack," ehk siis vabas tõlkes "Luuser".

Aneri lõpetas aastal 2007 Soomes Alfa kunstikooli, osa õpinguajast veetis Kambodžas. Näitustega on ta esinenud aastast 2003. Põhjast tulnud preiliga galeriid jagav Elis Saareväli on Eesti Kunstiakadeemia kasvandik.

Käsitletavad teemad on mõlemal kunstnikul sarnased, kuid lähenemine ja järeldused erinevad, mis on ju väga tore, sest vastasel juhul oleks näitus palju igavam. ArtDepoosse sisenedes saad valida, kas soovid alguses sukelduda Aneri mahlakatesse õlivärvilaikudesse või eelistad alustada Elise tagasihoidlikku sürrealismiga.

Esmapilgul tundusid mulle soomlanna maalid põnevamad, erksad värvid ja agressiivne suhtumine lõuendisse köidavad tähelepanu. Julged pintslilöögid ja džunglikoloriit ei sobi kuidagi stereotüüpidega põhjamaalaste vaoshoitud kunstist ja mõjuvad intrigeerivalt. Aneri maalidel tegutsevad luuserid on lapsikud ja nõrgad, neid ümbritseb tume, ohtlik ja inimtühi mets. Kunstnik suhtub oma hädistesse kangelastesse emalikult, andes andeks nende nõrkused ja võimetuse maailmas hakkama saada, vabandades välja nende kohmakust ja ebaõnnestunud katseid reaalsusega toime tulla. Aneri ise ei arva, et "luuserid" vajavad erilist kohtlemist, ta soovib hoopis, et nad rahule jäetaks ja loobutaks katsetest neid muuta.

Elis Saarevälja heledad sürrealismimaigulised tööd lõhnavad meditsiini ja haiguslugude järele, jälgides naise ­käekäiku igavese nooruse kultuse õitsengu aegadel. Elise naised tunnevad pidevat vajadust oma keha uuendada ja täiendada, otsides abi plastilise kirurgia kabinettides, ­surudes alla sundmõtteid ja foobiaid Prozacit krõbistades. Skalpellid ja tabletid on Saarevälja meelest kasutud ja abi peaks otsima kusagilt mujalt, kuid kust täpselt, jätab kunstnik ütlemata. Sidemetesse mähitud haletsusväärsed luuserid tema maalidel ei oska olla õnnelikud ja vaimset valu püüavad nad kustutada oma keha moonutades. Iga uut metamorfoosi läbides saavad kaotajad-naised aga reklaami pilgeni täis glamuuriajakirjade vahendusel teada, et on õnnerongist siiski maha jäänud. Eks ta ole nii, nagu ütleb Eha Komissarov "Sad ­Sacki" saatetekstis: naistest rääkides ei ole võimalik stereotüüpidest pääseda, ei õnnestu see ka Elisel, ilmselt ei olnud plaaniski.

Soomlanna ja eestlanna pilk kapitalismis elavate inimeste hingeelule on erinev. Tundeline ja täiskasvanulikum Aneri tunneb meile kõigile kaasa, Elis on mõnevõrra süüdistav, arvates, et igaüks on oma õnne sepp ja ei tasu meedias propageeritavat naiseideaali tõsiselt võtta, muidu lõpetad väriseva sidemeis inimvarena.