Nädala album — Metsatöll: Metal on meelde tulnud, vana toorus üles leitud
Metsatöll “Ulg”
(Spinefarm)
Eesti bändide hulgast on võimalik nimetada vaid üksikuid, kelle puhul saab rääkida imagoloogilisest tervikust — kelle visuaalsed materjalid, kujundus ja avalikud ülesastumised muusikat avada aitavad ja seda täiendavad. Eriti on sellest ühtsest “pakendist” hakatud nüüd rääkima loomemajanduse kontekstis kui millestki, mis aitab bändi muusikat kui toodet paremini maha müüa. Liiga tõsiselt seda müügi- ja ärijuttu muidugi võtta ei tasuks, aga oma iva on siin täitsa olemas. Bändid võiks täpsemalt oma sammud läbi mõelda ja proovida muusika ümber luua kindla tähendusega omailma.
Eestis võiks selge imagoga seoses nimetada esimese hooga kahte bändi, need on Pedigree ja Metsatöll. Kui Pedigree on üsna aldis lisama oma muusikalisse paletti uusi varjundeid ja katsetama formaadi sees ka eri stiilidega, siis Metsatölli maailm on paigas nagu kivisse raiutud. Nad on suutnud nii tugeva identiteedi luua, et kohati tunduvad nad ise selle all ägavat. Tõelisi geeniusi iseloomustab see, et nad suudavad liita enda imagoga järjest suuremad alad — olgu siinkohas positiivseks näiteks kas või Nick Cave, kelle imagoloogiat täiendab nii kabaree kui vestern, nii hällilaul kui rokk-klišee, ja lõppu ei paista tulevat. Metsatölli märgisüsteem on aga ehk nüüdseks saanud kõigile nii selgeks, et uueks elamuseks on vaja midagi uut ja täiendavat. Skeptikud võiks väita, et tegelikult Metsatölli albumeid ei peagi enam kuulama, sest on ju juba teada, mis seal peal on. Mina nende hulka ei kuulu, aga samas saame me Metsatölli tõesti arvustada ennekõike tema enda kontekstis — kas plaat on parem või halvem kui “keskmine” Metsatöll.
Kui Metsatöll tunamullu meediakära saatel Soome metal-gigandi Spinefarmi plaadifirma alla läks, olid minu meelest tulemused kahjuks ka kuulda nende leiblidebüüdil “Äio”, mis astus sammukese lähemale tervele pesakonnale Spinefarmi soft-metal’i jõukudele, nagu Ensiferum ja teised. Vihast jäi kuidagi puudu. Sama aga ei saa väita uue plaadi “Ulg” kohta, tundub, et Metsatöll on oma vana tooruse kohati üles leidnud. Plaat tundub vähem poleeritud kui tema eelkäija ja kuidagi tajutavalt orgaanilisem. Nagu arvustuse alguses sai öeldud, ei ole siin erilisi üllatusi oodata ja, töllu retoorikat kasutades, hamesse mingit idamaist mustrit või muud kavalust sisse ei põimita, aga kas või avalugu “Sõjasüda” ja “Kahjakaldaid” võiks ära nimetada kui näited sellest, et Metsatöll ei ole igikestva etnograafilise worship’i raames metal’it ära unustanud. Viimane annab aimdust ka sellest, kuhu bänd võiks vabalt edasi areneda, kasutades polürütme, veidraid taktimõõte ja helistike vahetusi ning ulatades oma laotuse üle laiema territooriumi kui tavaliselt. Kordagi ei kalduta sinna ohtlikesse humppa-vormelitesse, milles soomlased tihti sihitult ringi kahlavad, tooni tunduvad andvat nende vana kombe kohaselt regilaulud ja flööt, ja korduma kippuvad muusikalised fraasid heastab plaadi lõpuots (“Tormilind”, “Ulg”), mis kõlab kohati värskendavalt kurjakuulutavalt. 8
