Bambimotiiv plaadikaanel annab aimu, et päris kuiva silmaga ei pruugi siit pääseda. Rein Fuks ja Eve Komp ei ole midagi juhuse hooleks jätnud. Ülevaimatel hetkedel mõjub “Seesamseesam” nagu oma käe (ja tintpliiatsiga) kirjutatud kiri e-mailide, skype’ide ja facebookide maailmas. Läbimõeldud ja päevade kaupa hoolikalt viimistletud, veatu grammatikaga, samas habras, väheke nukker ning isiklik. Nagu oleks see kõik spetsiaalset sulle.

Pia Frausilt teada kitarriefektidega krohvitud shoegaze’i müraseinu siit naljalt ei leia. Kitarrid, klaverid, ukulele, metallofon – kõigel on pigem selge ja loomulik kõla. Rein Fuksi ja Eve Kompi hääled sulanduvad kokku, jättes mulje ühest inimesest, kes on suuteline laulma korraga kahehäälselt. Keegi, kes tundub ühtaegu nii lähedal ja samas haldjalikult kaugel, hõljudes tühjas ruumis, muust maailmast lahti kistud. Sest nagu “Liugle Liugle”, “Vajun” või “Puhangus” kinnitavad, paigalolemises pole midagi halba, kui sa mitte ei seisa kahe jalaga maas, vaid hõljud. Kogu aeg ei pea midagi juhtuma või hirmus action käima. Vahel on ka niisama hea omaette molutada ja mitte kuhugi pürgida. Kui olemine muutub kuidagi liiga ühetasaseks, siis võib alati ette võtta Imandra versiooni Johansonide “Külmast” ja lasta külmavärinatel natuke aega mööda selgroogu joosta, või siis “Igane” hüpnootilise bluusiliku astumise saatel üksi peegli ees tantsida.

“Seesamseesam” on ilus, aga kindlasti pole ta iluasjake. Kuigi sentimentaalset väärtust on tal kuhjaga. 9