"Mida panomees inglise keeles tähendab?" küsib mult Kanada välisministeeriumi terrorismivastase võitluse spetsialist Kim Ottawa pimedas öös. Kim ja tema estofiilist boyfriend Mark on tulnud kahekümneteist aastat toimuvale Euroopa Liidu FilmiFestivalile EUFF Eesti filmi "Jan Uuspõld läheb Tartusse" vaatama.


Kim ja Mark ei saa filmi mõttest eriti aru, hoolimata sellest, et nad ei ole ei lubjastunud väliseesti vanurid, ei maalt ja hobusega paksuks söönud kanada keskklass. Nad tõesti püüavad eesti jopski-nalju mõista.

"Ja mis see subba on?" on Mark segaduses. Seletan, mis on sumbutaja - sõna, mis mingil põhjusel filmi subtiitrites inglise keelde tõlkimata jäänud, samas kui Tammsaare on tõlgitud Shakespeare'iks ja Jaan Kaplinski Karl Marxiks. Panomehe kohta ütlen Kimile ja Markile vaid, et see on üks soome nali, mida ainult eestlased teavad.

Ma ei usu, et panomehe tähenduse teadmine teeks neile arusaamatu filmi kuigivõrra selgemaks. Enamik publikust ei tabanud ju sedagi ära, et see tüse kikilipsuga onu, kes kaheks minutiks Ottawa inimeste ette ekraanile astus, oli Eesti president. Teistest Tallinna ja Tartu kuulsustest rääkimata.

"Arusaamatu, et selline film, mis Eesti-siseste naljade peale üles ehitatud, rahvusvahelisele festivalile tuuakse," nurisevad paljud.

"Gosh, was it ever a bad movie," ohkavad teised.

"Nii kehv näitlemine," võdistab kolmas õlgu.

"Tahaks "Sügisballi" ja "Tühiranda" ja "Klassi" näha," õhkavad need, kes Eesti ajalehtedest Eesti filmide festivali-edu kohta loevad.

Eelmiselgi aastal ei saanud kohalikud eestlased filmielamuse pärast magada, kui käisid EUFFil "Malevat" vaatamas. "Miks saadeti nii halb film eestlasi Ottawasse esindama?" Tudengite kaamera eest pröökamist oli piinlik ja ebamugav vaadata.

Mis mõte on jopski-komöödiat tuua väliseestlaste, estofiilide ja Ottawa filmifriikide ette? Arendada väliseestlaste puist eesti keelt? Tutvustada estofiilidele eesti kultuuri? Pakkuda arsty't filmielamust?

Omamoodi on ehk naljakaski ette kujutada, kuidas selliste filmidega nagu "Malev" ja Uuspõllu 186 kilometers välismaisele publikule ette söödetud Eesti-kuvand kohalike peades edasi tööle hakkab.

Üllatus-üllatus, aga just praegu hakkab osaliselt Eesti-ainelist filmi väntama Montreali filmiinimene Jaume Collet-Serra. Tema kohalikele eestlastele saadetud filmikirjeldus näitab päris kenasti, kuidas Kanada tegijad Eestit ette kujutavad.

Kuidas film "Vaeslaps" (Orphan, 2008 - imdb.com) siis Eestit ja tema inimesi kirjeldab? See on päris naljakas: nimelt tuleb filmi kurjakuulutava gooti arhitektuuriga Eesti lastekodu, ja siis hullar Saarne Instituut, mis, nagu hiljem selgub, on üks ja seesama asi. Siis on filmis Kanadasse lapsendatud väike eesti tüdruk, kes, nagu hiljem selgub, ei olegi mitte 8aastane, vaid Baumanni sündroomiga täiskasvanud kääbusnaine. Ta nimi on Mari Mammel (nimi muudetud) ja ta on 32aastane! Ta põgenes jubedast lastekodust, kus teda hoiti ketis (kaelal ja randmeil on armid). Selgub, et Mammel on kogenud prostituut, kes teenindas rikkaid pedofiile. Politsei eest põgenedes tappis Mari nii oma vägivaldse isa kui ka teda vägistanud mehe. Lisaks sellele pani oma eesti hoolduspere maja põlema. Korralik Kanada keskklassi pere, kes hullumeelse eesti märatseja heas usus lapsendas, on šokis.

Avastan praegu, et olen mööda lasknud hea võimaluse mängida filmis Saarne Instituudi hullari sekretäri. Kirjutan filmimeestele, olgugi et tähtaeg fotode ja elulookirjelduse saatmiseks on möödas, ja uurin, kas saaksin ikkagi Joel Silveri, Leonardo DiCaprio ja Erik Olseni produtseeritavas põnevikus kaasa teha. Vean kihla, et seda on sama lõbus filmida kui seda, kuidas Jan Uuspõld Tartusse läheb.