1.
Mida rohkem ma "kuldsõduri" afäärile mõtlen, seda rohkem ma imestan: miks läksid kõik nii leili Kristina Normani häpeningist ja miks ei ole ükski ajakirjanik, niipalju kui mina tean, vaevaks võtnud uurida kummalist juhtumit teise "esinejaga", kes samal ajal ja samas kohas kehastas Lihula monumenti?


Jah, tal oli supipott peas. Väidetavalt oli mees purjus või vaimuhaige. Võimalik, et mõlemat. Aga tema puust relv oli hoolikalt nikerdatud, ilmselt amatöörlike vahenditega, kuid piinliku täpsusega kopeerides natside kirjasid, ja tema rõivad ei olnud kaugeltki juhuslikult valitud. Ometi ei tea me siiani tema nime. Ega tahagi teada.

Kas seetõttu, et puupüssi sponsor ei olnud kultuuriministeerium? Või kuna ta ei esinda Eestit Veneetsia biennaalil?

2.
Minu esmane vastus sellele küsimusele seostub, ehkki mitte kuigi otseselt või silmanähtavalt, Jüri Luige kuulsa artikliga. Sellega, mis rääkis "meie kohusest". Tähelepanu keskpunkti julge nihutamisega väikeriikide õigustelt nende kohustustele sõnastas see artikkel ümber ka nõukogude minevikku puudutava ammuse väitluse suuna. Ometi pole kunagi küsitud üht. Miks on - või mis mõttes on - meie k o h u s rääkida kommunismi kuritegudest? Ja kellele me seda võlgneme?

Minu hinnangul muretseb Luik oma artiklis mineviku kuritegudest kõneldes peamiselt tuleviku pärast.

Tuleviku, mida esindavad noored, kellel puudub igasugune tõrge kanda Che Guevara pildiga t-särke.

See pole uus. On ju Euroopa suhtumine natslikku minevikku, mis kokku võetud hüüdlausesse "mitte kunagi enam", samuti tulevikku suunatud.

Samas sai Nietzsche esimese eurooplasena aru, et nii isekeskis seotuna on omadega hädas nii tulevik k u i k a minevik. See, et me ei suuda muuta minevikku, rakendada tahet tagantjärele, sunnib meid mõistma oma tahte piiratust. Järelikult halvab kõiki meie hoolikalt kavandatud tulevikuprojekte alatine nördimus mineviku pärast. Sestap ei pühendu me oma kavatsusis enam tulevikule, vaid mineviku hädade kõrvaldamisele, niisiis mineviku likvideerimisele sootuks.

Siinmail (esimesele "pronksiloole" lähemal) tajusid Marek Tamm ja Saale Halla midagi sarnast, kui lõpetasid oma Eesti mälestusmärkide ajaloo hoiatusega: need, kes võitlevad liiga ägedalt meie traagilise mineviku pärast, ei lase meil kunagi sellest üle saada.

Niisiis veel kord: kelle ees meil on kohus? Ja mis kohus see õieti on, mis meil kellegi või millegi ees on?

3.
Ühe võimaliku vastuse võib leida Lennart Meri viimasest kõnest parlamendile. Ka tema räägib seal kohusest. Meie kohusest eelmiste põlvkondade ees.

Antud juhul on kohuse põhjendus ja sisu selged. Meri eeldab, et me moodustame nende eelmiste põlvkondadega ühe kogukonna. Ja selles kogukonnas, ükskõik millised ka ei oleks meie tänased ideoloogilised või kultuurilised erimeelsused, moodustavad eelnevad põlvkonnad paratamatult enamuse. Ometi ei ole meie kohus "passiivne kuulekus" (kui viidata 17. sajandi riigiõpetusele) ainuüksi seetõttu, et nad moodustavad enamuse.

Iva on Meri järgi selles, et kõnealune mineviku valdav enamus on "vaikiv enamus". Ja just tema vaikimine kohustab meid kõnelema (ja tegutsema). Nende eest. Just see ongi tegelikult kogukonna mõte. Või vähemasti see miski, mis muudab kogukonna millekski enamaks kui oma koostisosade summaks. Asjaolu, et k&oti lde;ne ja tegude järjepidevus ei katke üksikute kõnelejate ja tegijate lahkumisel.

Niisiis, kui meie kohus on jätkata kõnelemist ja tegutsemist lähtuvalt säärase kogukonna olemasolu eeldusest, siis võlgneme selle eelkõige nendele, kes eri põhjustel ei saa ise enam kõnelda või tegutseda.

Ometi on nende eri põhjuste hulgas üks ilmsem kui teised. Oma kuulsas holokausti-teemalises arutelus esitas Jean-François Lyotard valusa küsimuse: kuidas reageerida tragöödia eitusele, kui pole võimalik kõnelda kõige traagilisemast - ebainimliku surma kogemusest? Need, kes jäid ellu, ei teinud seda läbi. Need, kes selle läbi tegid, ei saa enam kõnelda.

Kui Meri mõttekäik näitab, kelle ees meil kui kogukonnal on kohus, siis Lyotard'i küsimus aitab mõista, milles see kohus seisneb. See on tunnistaja kohus. Kohus kõnelda kogemusest, millest väga vähesed rahvad maailmas saavad kõnelda. Poliitilise massihävituse kogemusest ja sellest väljumisest.

Ent see on üks omamoodi tunnistus. See saab olla usutav ainult juhul, kui me ei ürita asuda kohtuniku, ja ammugi mitte süüdistaja positsioonile, sest see oleks ilmne rollide konflikt. Samas ei tohiks meie kõne olla ainult minevikku suunatud ega kõlada üksnes kalendris märgitud tähtpäevadel, olgu siis saavutustele või kaotustele pühendatutel. Ja tunnistajatena kõneldes, ükskõik mis keeles, peame andma oma parima, et rääkida nende eest, kes ise rääkida ei saa. See tähendab, peame kõnelema sõnulseletamatust.

4.
Omal kombel püüavad nii kunst kui ka poliitika sõnastada midagi, mis muidu jääks sõnastamata.

Ainult et kunst teeb seda harilikult keele abil, poliitika aga olemasolevate poliitiliste institutsioonide keeles. Sotsiaalse kallakuga kunsti juurde jäädes piisab, kui meenutada, kuidas tegelased, keda Dickensi ametnike, pankurite ja varaste Londonis oleks veel võimatu ette kujutada, kerkivad esile George Elioti romaanides, mille tegevus toimub tööstuslikes provintsides, ning omandavad seal keele, ning kuidas hiljem Marx hõlmab need varem tundmatud ja tummad tegelased "maailma ajaloo" skeemi.

Õigupoolest võib-olla just seetõttu, et Meri tundis end küllalt mugavalt mõlemas sfääris - nii kunstis kui ka poliitikas -, teadis ta hästi, et "rahva" mõiste, mis on aluseks poliitilise kogukonna olemasolule, on juba ise kunstnikuvabadust eeldav poeetiline kujutlus.

Aga just seetõttu polegi iial lihtne eristada kunsti ja poliitikat ning väitlus Kristina Normani performance'i tegeliku mõtte teemal ei leia ilmselt niipeagi mingit rahuldavat lahendust.

Küll aga on oluline, et praegu varjutab see väitlus ühe teise. Selle, mis pole veel alanudki. Nimelt: kumb kahest koopiast - kuldsõdur või see teine, puust automaadi ja supipotiga peas - kirjeldab paremini Tõnismäel algse kuju äraviimisel tekkinud vaakumit?

Vastusest sellele küsimusele võib minu arvates välja lugeda paljugi mitte ainult kahe aasta taguse "pronksikriisi", vaid ka meie ühiskonna praeguse seisundi kohta. Kas kriis tekkis pühapaiga vägivaldsest profanatsioonist, nagu väitsid mõned pronkssõduri kaitsjad? Sel juhul kirjeldab kuldse koopia sära kõige paremini nende sõnulseletamatut kaotust. Või on Eesti venelaste kogukonna tegelik sümbol alati olnud supipott kui tunnus nende väljapääsmatust tõrjutusest eraellu, isegi kui mõ nel nende kalendris märgitud tähtpäeval nad (mõni purjus, mõni vaimuhaige, mõni mõlemat) värvivad selle punaseks ja panevad sõdurikiivri asemel pähe?

Kui õige on esimene diagnoos, siis peaks valitsuse kahe aasta eest pakutud mõru arstirohi toimima.

Varem või hiljem omandab ümber paigutatud monument jälle vähemalt teatud määral tõelisele pühadusobjektile kuuluva väärikuse. Kaitseväe kalmistule lilli viivad tuhanded kohalikud venelased kannavad selle eest hoolt, kuna aga eestlased, kui osundada siinse Kaitseuuringute Keskuse 2007. a raportit, ei pea enam vaeva nägema, et "suuta pilku ära pöörata".

Kui aga probleemi põhjus on venelaste kogukonna marginaliseeritus, siis osundades teist hästi tuntud 2007. a väljaannet, "tundmatu vene pätt" jääbki tundmatuks. Ja jääbki pätiks.

Isiklikult mulle tunduvad tõele vastavat mõlemad. Seetõttu on nüüd ühe lieu de mémoire'i asemel Tallinnas kaks: Tõnismägi ja Kaitseväe kalmistu. Viimane tõmbab ligi peamiselt neid, kelle aktivism seostub otseselt Suure Isamaasõja mälestamisega. Esimene aga neid, kelle hoiak on teadlikult "politiseeritum" ja kelle protest on suunatud kohaliku venelaste kogukonna praeguse depolitiseerituse vastu.

Liikmeskonnas on neil kahel rühmal kahtlemata oma ühisosa, kuid nende erinevus on sellegipoolest ilmne. Mistõttu praeguse olukorra teisel aastapäeval valisid mõlema koopia autorid oma lavaks eksimatult Tõnismäe, mitte Filtri tee. Mis omakorda sunnib mind kahtlema seni veel tundmatu sõdurikehastaja vaimuhaiguses. Ja seetõttu, kuulnud nii palju kuldsõdurist, tahaksin ma teada kas või natukegi tollest teisest.

5.
Kuid minu huvil on veel üks põhjus. Tegelikult palju sügavam. Meri algmõiste "rahvas", mis hõlmab olnud, praegused ja tulevased põlvkonnad, on ühtaegu väärtuslik ja ohtlik. Selle väärtuslikkus seisneb juba mainitud äratundmises, et mis tahes poliitiline kogukond on mõtestatav ainult seose kaudu millegi sellisega, mis ei kõnele kaasaegse kogukonna keeles. Niisama vahetu oht seisneb kiusatuses seda sõnatust võõristada; kujutada seda barbaarsuse, vaimuhaiguse või mõne muu anoomia vormi tunnusena. Mille tulemusel seda, mis ei kõnele "meie" omaksvõetud keeles, hakatakse, nagu on Eestis uuemal ajal juhtunud, kujutama "tervesse kehasse tunginud võõrorganismina".

Kuidas siis teha nii, et kunsti ja poliitika tööpartnerlus oleks viljakas, samas vältides sellest tulenevaid ohtusid (eeldusel, et igal põlvkonnal ei ole oma Merit)?

Lihtsaim "lahendus" oleks hoida kunstnikud ja poliitikud, kunst ja poliitika lahus. Säärane lahterdamine kummatigi osutub tõenäoliselt hukatuseks nii kunstile kui ka poliitikale.

Selle asemel võiks püüda olla ettevaatlikum i g a s u g u s t e piiride tõmbamisega - eriti "meie" ja kõige esmapilgul vastuvõtmatu, mõistetamatu vahele, igasuguste reeglite ja erandite vahele.

Just seetõttu teeb igasuguse avaliku huvi puudumine "potisõduri" loo vastu mind murelikuks. Tema lugu võib osutuda üpris igavaks, fantaasiavaeseks, koguni hoopis mõistetamatuks, "mis vestnud hull, täis hälinat ja raevu; ei mingit tähendust". Võimalik, et "autor" ei oleks suuteline seda ise jutustamagi.

Seda enam põhjust on meil püüda jutustada tema eest. Sest see on meie kohus. Et algmõiste "rahvas" püsiks. Ja ainus viis seda kohust täita on kõnelda nende eest, kes ise seda teha ei saa.