“Loed ajalehte – oled segi või?”

Internetimeedia surub peale, millal ilmub viimane ajaleht?
Loodetavasti mitte kunagi. Trükimeedia liigub internetti ja saavutab sellega suurema tõsiseltvõetavuse. Ajalehed kaotavad oma asjakohasust ja distsipliini. Nad ei suuda mõista, et olukorras, kus uudised sünnivad kogu aeg igal pool, ei ole nad ka parimatel aegadel võimelised saatma igasse linna ja tänavanurka oma korrespondente.
Kui Hiinat räsis maavärin, kajastas minu kolleeg Robert Scoble (USA blogija - TT) seda 45 minutit enne US Geological Survey ametlikku teadet.

Mis on ajalehtede suurim probleem?
Ajalehetoimetusi juhivad inimesed, kes armastavad ajalehti. Neile meeldib puid maha võtta, puudele kuivanud marju külge riputada, nad plasti pakkida ja inimestele üle maailma postkastidesse toppida. Tulemus on ääretult ebaefektiivne ja "kiviaegne" trükimeediatööstus.
Jah, ka mina loen harjumusest New York Timesi. Aga mitte kunagi selle esikülge, kus leian vaid uudiseid, mida olen 24 tundi varem juba internetist lugenud.
Tunnen tõsist muret näiteks USA regioonilehtede, näiteks Boston Globe'i pärast. Nad ei usu uude meediasse, vaid "kuulutusterubriiki", mis žanrina suri juba kümme aastat tagasi. Nad kärbivad muudkui eelarveid ja vähendavad ajakirjanike arvu. Tulemuseks on aina vähem originaalset sisu ja kehvem kvaliteet.
Ajakirjandusest ei saa üle ega ümber seni, kuni mulle, blogijale, ei maksta selle eest, et läheksin Hiinasse maavärinat kajastama, ega anta mulle uuriva ajakirjanduse viljelemiseks tugevat tiimi. Aga kui Eestis puhkes kübersõda, ei leidnud New York Times vahendeid korrespondendi Eestisse saatmiseks. Ning refereeris minu blogi, sest mina olin suhelnud Eestis mitmete allikatega. Nii toimibki sotsiaalne meedia!

Arvatakse, et blogijad on küll kiired infot edastama, kuid nende usaldusväärsus jätab soovida.
Blogijate üle irvitatakse nendes riikides, kus vabal ajakirjandusel on pikad traditsioonid, kus pole elatud totalitaarse valitsuse surve all. Paljudel blogijatel pole ajakirjanduslikku tausta, aga nad on kohapeal, näevad ja raporteerivad. Näiteks USAs on ajakirjanduslik taust kokku vähem kui 20 regulaarsel blogijal. Teisi ajakirjanikke sunnib toimetus blogi pidama ja see ei meeldi neile. Sest nad tulevad distsipliinist, mille nimi on "mina räägin, sina kuulad".
Nad ütlevad lugejale: "Kui midagi ei meeldi, kaeba peatoimetajale. Kui eksisin kusagil, ära sellest kellelegi räägi, unusta ära, muidu saan peatoimetajalt peapesu!" Aga blogijad on harjunud, et nad panevad mööda ja et neid parandatakse.

YouTube'i külastab päevas 27 korda rohkem inimesi kui New York Timesi veebisaiti. Mis on selle ühe edukaima sotsiaalse meedia veebisaidi fenomen?
Youtube'i meeletu populaarsus tuli kõigile üllatusena. Olen jälginud, kuidas see kasvab, rikkudes hoolimatult vähemalt 20 USA seadust, kuid teenides ka palju raha. Mõned asjad Youtube'is on niivõrd loovad, et teevad televisiooni 20 aasta tööle pikalt ära.

Millised on praeguse aja olulisemad trendid sotsiaalse meedia vallas?
Suurim trend on see, et nooremad inimesed üle maailma panustavad aina enam sotsiaalsesse meediasse, ­kohtuvad teineteisega selle kaudu ning juhivad selles peituvat äri. 5-10 aasta pärast pole need inimesed enam nii noored ja vanem põlvkond, kes internetimeediat tõenäolisemalt vastu ei võtaks, on selleks ajaks juba kadunud. Sõitnud Jurassic Parki teiste fossiilide juurde! Ja praegused noored muudavad siis meediat põhjalikult, kasutades selleks vahendeid, mida nad on harjunud kasutama.
Kui läksin 1963. aastal kolledžisse, mõtlesin, et kui istun kohvikulauda, tellin musta kohvi ja loen New York Timesi, siis tüdrukud peavad mind lahedaks. Aga nad hoopis ignoreerisid mind ja läksid jalgpallurite juurde. Mul ei jäänud muud üle kui ajalehte lugeda ja see harjumus on mul jäänud siiani.
Kuid minu 9aastane lapselaps pole vist kunagi ühtegi ajalehte lugenud. Olgugi, et tal on sõbrad üle maailma eri internetikeskkondades, näiteks Disney omas.

Ja kui ta ühtäkki vanemaks saades siiski New York Timesi ostab?
Siis küsitakse temalt: segi oled või? Kõik on ju veebis tasuta kättesaadav! Ja ühel päeval ilmubki viimane New York ­Times paberkujul.
Ajalehekultuur on lojaalne paberile ja ühesuunalisele infoedastusele, kuid ajakirjandus pole tegelikult mitte paberis, vaid sisus!

Sotsiaalse meedia veebisait ­Digg.com näeb tulevikku nii-öelda personaalsetel ajalehtedel ja uudiskeskkondadel, kuhu saad endale tellida vaid need uudised, mis sind huvitavad.
Mina sellesse eriti ei usu. Sest praegu on liiga lihtne internetist endale vajalikku infot leida, milleks siis veel mingi isiklik infoportaal. Digg.com näitab pigem trendi sinnapoole, et inimesi huvitavad aina enam nende sõprade ja tuttavate arvamused ja paeluvad teemad.

Kuidas mõjutab meie meediatarbimist tehnoloogia areng?
Kõik vidinad, mis on odavamad, paremad, väiksemad ja kiiremad kui eelkäijad, löövad läbi. Vaata kas või seda diktofoni siin (laual on Olympuse digidiktofon), see on neli korda väiksem ja palju töökindlam kui kümme aastat tagasi.
Mul on kodus suur kassetiga diktofon, mida vahel kasutan. Kui sinuvanused (autor on 27) mulle külla tulevad, küsivad nad: mis see veel on?!
Tänapäeval mängitakse juba restoranides muusikat iPodi pealt.

Kas televisioon kolib mobiili?
Mulle meeldivad väga videod. Ja teler on sisuliselt ju kast, mille Sony-sugused firmad tahaksid minu elutuppa riputada. Kuid mobiiltelevisioonil arengul on mõned ilmsed takistused.
Esiteks tahavad inimesed video vaatamiseks suuremat ekraani. Jah, sa võid ju mobiilist vaadata mingit viieminutilist kehva kvaliteediga videoklippi, mille su tüdruksõber on sulle saatnud ja mida keegi teine ei tohi näha. Aga mobiiltelefonist ei saa kunagi mingi televisiooni massimeedia.

Milliseid tehnoloogilisi lahendusi ootad?
Ootan, et see, millest ulmekirjanikud on sada aastat kirjutanud, saab tõeks. Et kui sulle USAst helistan, kuvatakse sind graafiliselt mu laua kõrvale, sellisena nagu sa Eestis parajasti telefoniga räägid.
Praegu on iga lahendus kuidagi piirav. Mul on mobiiltelefon, millega saan teha uskumatuid asju. Aga ikka mitte päris kõike ja mõni asi on ebamugav.
Täna kuvatakse infrapunaga klaviatuur lauale. Kuid selle kasutamine paneb sõrmed valutama. Võib-olla homme, mine tea, ilmub see klaviatuur juba kusagile rinna kõrgusele. Kõik, mis tuleb, on alati üllatav, lihtsam ja odavam kui senised lahendused. Aga odavus pole väga hea, sest tootja tahab raha teenida. Kui kõik oleks tasuta, oleks tegu kommunismiga, mida ei tahaks keegi.
Maailm meie ümber muutub väga kiiresti. USAs on kirik (Fellowship
Church - TT), mis lubab pühapäevaseid ­teenistusi interneti vahendusel kodunt jälgida ja küsimusi e-posti teel saata. Tegu on ­kõige kiiremini kasvava USA kirikuga, mis saab iga päev 200 uut liiget.

Kes on multimeedia ja uue meedia ajastu suurimad võitjad ja kaotajad?
Tarbijad võidavad. Firmad on sajandeid väitnud, et klient on kuningas, kuid on ometi siiani ise otsustanud, mida tarbijad vajavad. Kaotavad need, kes ei teeni tarbijate tegelikke huve ega mõista "geograafiavaba" maailmapilti.

Loo täisversiooni loe Toivo Tänavsuu blogist www.ekspress.ee/ajaveeb/toivo/