Lennutas Eesti filmikunsti maailma teadustaevasse
Küll aga kulub filmikunstile ja seda ümbritseva tiheda teooriavälja läbivalgustamisele kogu tema ärkveloldud aeg. Eva, kelle nipiks on “hoolikas planeerimine ja prioritiseerimine”, jõuab imetlusväärselt palju. Ta kuulub Eesti Kunstimuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühma – järgmisel aastal, mil tähistatakse Eesti filmi 100. sünnipäeva, toimub nende eestvedamisel konverents Sulev Keedusest ja Madis Kõivust. Aga juba selle aastanumbri sees tuleb trükist Kunstiteaduslike Uurimuste eesti filmi teemaline erinumber! Ühtlasi veab ta vägevalt Eesti Kunstiakadeemia kirjastust, kust järjepanu tuleb välja küll algupäraseid, küll maailma olulisemaid filmiteoreetilisi raamatuid – Balti Filmi ja Meediakoolil pole selle poole pealt midagi vastu panna.
Mõni aasta tagasi korraldas ta “kogemata” ja majanduskasvu viljastavates tingimustes grandioosse rahvusvahelise filmiajaloo konverentsi “Via Transversa. Endise idabloki kadunud filmikunst” ning hiljem korjas peetud ettekandedki raamatukaante vahele. Lisaks jõuab ta vahendada ka maailma filmimõtet eesti keelde (viimati Robert Stami “Filmiteooria”) ning kohalike filmiuurijate edusamme inglise keelde – näiteks Ülo Pikkovi “Animasoofia”. Aga BFMi kuulutusele, kus otsiti poole kohaga filmiteooria õppejõudu, Eva ei vastanud – ta lihtsalt ei jõuaks tänaste tegemiste kõrvalt õpetamisele piisavalt pühenduda, ning niisugune enesekillustamine ei oleks kasuks ei talle ega võimalikele õppuritele.
Kui Eesti filmi maine vaatajate seas on ebanormaalselt madal ning paljusid vanema põlvkonna filmitegijaid piinab raskestiseletatav alaväärsuskompleks, siis tuline Eva (ja veel nii mõnigi noorema põlve teadlane, näiteks Mari Laaniste, Andreas Trossek, Eva doktoritöö oponent, poolatar Ewa Mazierska jpt) on täiesti kindel, et Eesti filmil on maailma filmiteooria rakenduspunktina potentsiaali küll ja veel – siin põrkusid ju erinevad ideoloogiad ning segunesid “rahvusmaastikud” ja “nõukogude maastikud”.
Ja seda, kuivõrd erinevalt võib ühest ja samast filmist aru saada, tõestab tema kogemus Ameerikas õppimise ajast – nimelt tuli tal aidata korraldada ülikoolis filmifestivali ja kuna samasse aega sattus veidral kombel ka “Vanade ja kobedate” DVD USA turule jõudmine, siis näitas ta tudengitele seda. Komöödia – mis on ometigi kõige raskemini kultuuripiire ületav žanr – jäi õpilastele erakordselt hästi meelde, kuigi nende jaoks oli tegemist filmiga “transvestiitidest”. Komöödia “tõlgitavusega” seoses meenub Evale teinegi olukord – kui ta püüdis näidata sarnasele auditooriumile filmi “Siin me oleme”, siis see, ja eriti Ervin Abeli äärmiselt teatraalne näitlemine, jäi vaatajaile absoluutselt mõistetamatuks.
Eva kaitses oma doktoritööd inglise keeles. Ning artiklidissertatsiooni “Eesti filmimaastikud. Ruumid, kohad ja paigad Nõukogude Eesti filmikunstis (ning edaspidi)” ei ole tal plaanis lähiajal üleni eesti keelde tõlkida.
Miks see nii on?
Kogu see akadeemiline maailm Eestis on läinud eriliselt täppisteaduste keskseks. Motivatsiooni Eesti keeles üldse kirjutada on väga raske leida. Tänast teadusrahastuse süsteemi, millega on õpikute kirjutamine muudetud absoluutselt ebaatraktiivseks, tehakse ümber ning nende seadusemuudatustega kaob ära ka igasugune mõte eestikeelsete monograafiate kirjutamiseks. Ma armastan väga seda näidet: selleks, et uurija saavutused oleksid aktsepteeritavad teadus- ja haridusministeeriumi väljatöötatud süsteemis, tuleb lõpetada Eesti filmi uurimine! “Etises” (www.etis.ee, mida humanitaarteadlased kutsuvad omakeskis “jätiseks”) on kõige kõrgemalt hinnatud niisugused väljaanded, kus Eesti filmi teemaliste artiklitega ei pääse lihtsalt löögile. Isegi mitte Ida-Euroopa filmiuuringutega. Võib-olla Rumeenia, mis on praegu rahvusvaheliste festivalide lemmiklaps, ületaks huvikünnise… Ehk siis, kui tahta Eesti vabariigi avalikku rahastust oma uurimistööle, tuleb tegelema hakata ladina-ameerika filmide uurimisega! ütleb Eesti põhiseadus, et Eesti riik peaks tagama eesti kultuuri säilimise, millest osa on ju ka film ja selle mõtestamine.
Võiks ju kirjutada eesti keeles, aga kõrgemates sfäärides suudad tõestada oma olemasolu ainult ingliskeelsete artiklitega.
Sa ütled oma doktoritöö kokkuvõttes, et eesti filmi n-ö suur narratiiv puudub ja seda pole seetõttu ka vaja dekonstrueerida – kui mitte pidada “suureks narratiiviks” seda, et eesti film on aeglane ja igav. Kuidas sinu meelest seda viimast tõdemust siis ikkagi saaks dekonstrueerida?
Siin ei aita vist küll miski muu kui rääkimine, s.t ehk tuleks neist filmidest (nii nõukogudeaegsetest, -eelsetest kui ka -järgsetest) kõnelda ja kirjutada viisil, mis need publikule huvitavaks teeb? Kui otsida võrdlusi teiste valdkondadega, siis näiteks põhjamaade disaini renomee nii kodupubliku kui ka välisturgude jaoks on loodud põhjaliku, pikaajalise ja programmilise teavitustöö käigus. Eestis seda teavitustööd ju jõudumööda ka tehakse: vanade filmide restaureerimise, filmiandmebaasi loomise jms toel. Aga vanad eelarvamused on visad kaduma (pigem võikski öelda, et arvamus, et eesti film on igav ja ebaoluline, on pigem eelarvamus kui “suur narratiiv” selle klassikalises tähenduses). Alates 60ndatest, kui filmikriitikutena hakkasid tegutsema kirjanduse taustaga inimesed, on film olnud alati alahinnatud.
*Taasiseseisvumisaja esimene filmidoktor oli Teatri- ja Muusikaakadeemias Kaire Maimets-Volt, kes kirjutas doktoritöö Arvo Pärdi filmimuusikast.
Algab Artise kinos 8. septembril kell 16.30.
Eesti Kunstiakadeemia filmikursuse raames tuleb juttu olulisematest vooludest teoorias ja praktikas, silmapaistvatest tegijatest ja eri žanritest. Loengusarja viib ellu ja filmid valib lektor Tristan Priimägi.
Loengusari on 12osaline, iga seanss kestab 2–3 tundi. Vt lähemalt www.kino.ee.
