Kunst, mis räägib inimestest, kuid mitte inimestega
Tean, et järgnev jutt ajab kopsu üle maksa paljudel mu vanadel sõpradel ning soojendab südant ammustel vaenlastel, kuid pean siiski vajalikuks veidi analüüsida seda, mis on põhjustanud üpriski tobeda ja nüüdiskunsti jaoks ebasoodsa olukorra.
Alates 1990. aastate keskpaigast on progressiivne kunstiavalikkus pidanud ägedat võitlust sotsiaalsete teemade mõjulepääsu eest Eesti kunstis. Varasematel epohhidel on esikohale seatud tehniline meisterlikkus ning vormiline ilu. Nõukogude perioodil oli puhas estetism kunstnike vastureaktsiooniks ametlikule sotsiaalpornole ja -realismile.
Kapitalismi ja demokraatia saabudes ilmnesid probleemid, millest võis avalikult rääkida, ja seda ka kunstis. Mis veelgi olulisem – saabus infotulv kaasaegse kunsti trendidest ja diskursustest mujal maailmas, ning see sisaldas hulgaliselt ühiskonnakriitilist kontseptualismi.Nüüd mõjutavad tendentse ühelt poolt mitmesugused rahvusvahelised rahastamisprogrammid, mille prioriteet on näiteks minoriteetide kaasamine, teisalt akadeemilistes ringkondades endiselt populaarne vasakpoolsus (kuigi seda enam nii nimetada pole moes).
Seetõttu tekib sageli küsimus, kas kunstnikud ikka siiralt muretsevad vähemusrahvuste ja töötute pärast, või on siin põhiküsimuseks hoopis karjäär ning finantseerimine. Neid kahtlusi süvendavad sõnades demokraatiat ning tolerantsi propageerivad aktivistid, kelle tegelik, hoiakutes, kehakeeles ja hääletoonis väljenduv mentaliteet on pigem fašistlik, välistades diskussioonidest arvamused, mis nende omadega ei kattu. Küsimus pole selles, millist ideoloogiat kunst peab järgima, küsimus on selles, kas kunst peab üldse taotluslikult ideoloogiline olema.
Praeguseks võib progressiivne kunstiavalikkus šampanjaklaase tõsta – juba peaaegu pooled meie soliidsetes kunsti-institutsioonides toimuvad näitused liigituvad sotsiaalse kunsti valdkonda ja teoreetilistest aruteludest on sellele pühendatud vähemalt kolm neljandikku. Saavutusele lisab mõningaid tumedaid toone, kuid samas ka vürtsi aina verisemaks muutuv kunstimaailma-sisene võitlus sotsiaalse kunsti eestkõnelejate ning nende vahel, kes mitmesugustel ideoloogilistel, kunstilistel, majanduslikel või isiklikel põhjustel sellest nii suures vaimustuses ei ole.
Sotsiaalne kunst on võitu saavutamas, kuid seda ainult kunstimaailma sees. Avalikus teadvuses pole 15 aasta raske võitluse tulemusena positiivseid nihkeid toimunud. Traditsiooniline ja dekoratiivne kunst on endiselt mitte vaid lihtrahva, vaid ka muidu kultuursete inimeste lemmikud. Sotsiaalne kunst kõneleb küll üldrahvalikest probleemidest, kuid ei kõneta sedasama rahvast.
Kunsti üks oluline eripära võrreldes muude kommunikatsioonikanalitega on informatsiooni edastamiseks ja adressaadi mõjutamiseks kasutatavad vahendid – kunstilised kujundid, mis ei allu alasti ratsionaalsusele. Valgustusaeg on juba üpris ammu läbi saanud, tänapäeval arvestatakse psühholoogilisi tegureid, nagu mitteteadvuse ja emotsioonide olemasolu, ka kõigis majandusvaldkondades.
Kunst, õigemini üks selle väga massiivne haru aga ignoreerib inimloomust üha enam. Kunstnikud esitavad näitustel dokumente, andmebaase, väljavõtteid meediast, dokumentaal- ja mängufilme, fotodokumentatsiooni. Kui selline ülimalt ratsionaalne informatsioon oleks inimeste mõjutamiseks kõige efektiivsem vahend, siis koosneksid raamatumüügi esikümned juriidilistest tekstidest ja tehnilistest manuaalidest.
Kunstnikel puudub ka kvalifikatsioon ning ressurss adekvaatseks töötamiseks dokumentaalsete andmekogumitega. Kõige ilmsemalt avaldub see videomeediumis – kunstnike dokumentaalfilmid on enamasti ülipikad, halva heli- ja pildikvaliteediga, valimatu montaažiga. Pole toimetajat ega produtsenti, kes autori egotripid ja kiiksud julmalt välja lõikaks, pole korralikku tehnilist baasi. Tulemus ei saagi olla muud kui halb.
Kunstnikud pole paraku professionaalsed ka poliitikas, sotsioloogias ega psühholoogias. Sotsiaalsetes teostes kasutatakse alati inimesi – neid küsitletakse, uuritakse, pildistatakse, filmitakse. Juhtub, et inimesed naudivad oma murede avamist, kuid sageli ei mõista nad toimuvat sugugi või satuvad hiljem veel suuremasse segadusse. Sest ühegi kunstiprojekti tõttu pole veel likvideeritud tööpuudust, vaesust ega ahistamist. Sotsiaalse kunsti eesmärk pole mõistagi neid probleeme lahendada, vaid tähelepanu juhtida ning teadvustada.
Siit jõuame ringiga tagasi kommunikatiivsuse teema juurde – pole mingit kasu probleemide tõstatamisest kunstisaalis, kus käivad ainult harvad asjahuvilised ning nendestki enamik keerab kähku otsa ringi, nähes järjekordseid A4sid seintel ning virvendavaid videoekraane. Üksikud avalikus ruumis teostatud sotsiaaltaiesed suudavad küll meediakünnise ületada, aga neistki saab avalikkus vanu uudiseid – näiteks, et vägivald on halb; ja et moodsad kunstnikud on skandalistid.
Eelkirjeldatud probleemidest tingituna on tekkinud olukord, kus nüüdiskunsti vajalikkust on kõrvalseisjaile (s.t kõigile, kes ise sotsiaalset kunsti ei praktiseeri) aina raskem põhjendada. Tohutu mass halba sotsiaalset kunsti tõmbab üleüldise lugupidamatuse keerisesse kaasa ka vähemuses oleva hea tänapäevase ja sotsiaalselt tundliku kunsti.
Mainekaotamise hinda võiks maksta, kui selle tõttu laheneks mõni sotsiaalne probleem. Kahjuks seda ei juhtu, sest ühiskonda saab mõjutada selle liikmete kaudu, kui need liikmed aga kunsti poolt pakutud keele äraõppimist vajalikuks ei pea, jääb kommunikatsioon toimumata.
Väike projektipõhise kunsti seletav sõnastik
■ heli ja hääle produtseerimine – poliitiliselt korrektne termin selle tähistamiseks, mida varem nimetati muusikaks
■ juhuslikkuse esteetika – kõik on täitsa suva
■ kontekstualiseeriv trükis – näitusega kaasnev raamat
■ kujutiste loomine – poliitiliselt korrektne termin selle tähistamiseks, mida varem nimetati kunstiks
■ kunstnikupositsioon – kunstniku selge seisukohavõtt, mida kuraatorid nõuavad oma kirjutistes, kuid unustavad näitusele töid valides
■ platvorm – näitus või muu kunstiprojekt, millel on kindel ideoloogiline teema
■ projektiruum – varem tuntud ka näitusesaali või galerii nime all
■ postkolonialism postsovetlikes tingimustes – olukord, kus koloniseeritud tunnevad seletamatut süütunnet koloniseerimises, et mitte solvata teiste maade koloniseerituid
■ puudumise kohalolu – mitte midagi ei ole
■ sekkumine – umbes nagu “Varjatud kaamera”, aga kaamera on odavam
■ sotsiaalne uurimus – kunstnik pildistab ja filmib inimesi või objekte ning valib kogunenud materjalist eksponeeritava ainult temale arusaadavatel põhimõtetel
■ visuaalrežiimi dekonstrueerimine – klišeede taaskasutamine, rekonstrueerimine, dokumenteerimine, representeerimine (e.k kordamine)
