Kuidas me ei saanud filmi Margus Lepast

"Radikaal" on huvitav, hoogne ja isegi vaimukas, aga mingit sisulist väärtust sel pole. Ega ma Lepast rohkem teada saanud, kui varem tema avalike esinemiste järgi teadsin. Rein Maran on isegi herilastest huvitavama filmi teinud, kuigi sisulist vahet nagu pole.

Pärast esilinastust kinos Sõprus kuulsin inimesi arutlevat, kas Lepa on hull. Minu arust ei ole. Ta on 100% demagoog,
kes pühendunud üksnes negatiivsele programmile. Elus üsna kasutu, kuid "Radikaalis" hästi töötanud võte oli küsimusele küsimusega vastamine. Ja hullusid on tavaliselt huvitav kuulata, Margus Lepat ja Nõmme Raadiot mitte.

Kuna filmi põhitelg oli Lepa keeldumine filmimisest või selle vältimine, siis võis Rain Tolki vaat et rohkemgi kaadris
näha. Kõige jubedam oli see, et Tolk muutus filmi jooksul ka ise üha rohkem ja rohkem intervjueeritava sarnaseks. Ühe seni teadmata seiga sain siiski teada: et Lepa tegi kunagi mootorratta pealt pikema õhulennu ja oli
pärast pikemat aega pilditu.

See selgitab paljutki.

"Mis oleks Nõmme Raadio ilma Margus Lepata?" küsib autoritekst. Sama õigustatud oleks küsimus: "Mis oleks Margus
Lepa ilma "Kevadeta"?" "Radikaal" panigi mõtlema, mismoodi "Kevade" tegelased hiljem ennast laval või linal kehtestanud on. Teatavasti läksid Toots, Kiir ja Tõnisson ehk Aare Laanemets, Margus Lepa ja Ain Lutsepp kaheaastaste intervallidega õppima tolleaegsesse lavakunstikateedrisse. Laanemets muutus üsna kiiresti vastupidise ampluaaga näitlejaks, romantiliseks ja traagiliseks. Tema Gösta Berlingi periood oli Tootsi omaga võrreldes palju pikem ja olulisem. Lepa kohta võib öelda, et ta pole rollist välja tulnudki. ("Radikaal" mõjus üsnagi "Suve" epiloogina.) Ainult Lutsepp on näitlejana täiesti suveräänset rada käinud (ta oli lavakasse astudes ka kõige vanem ja seega väljakujunenum).

Muuseas: "Kevades" kaks selle olulist tegelast, Arno ja Kiir, üldse ei suhtle. Tolgi ja Lepa katkevad ja närvilised dialoogid natuke kompenseerivad seda Lutsu poolt ignoreeritud suhteliini. Iga kord kui Lepa tema eest põgeneb, paistab Tolgi silmist sama suur nukrus nagu Arno silmist, kui Teele ta maha jätab.

Lepa natsilembus oli filmis pidevalt õhus, kuid tõestust ei leidnud. Jörg Haider näiteks oli täiesti legaalne poliitiline tegelane, kelle matusele tohtis igaüks minna. Peeter Kreitzbergi sissetoomine oli liiga provokatiivne, et sellele tähelepanu pöörata. Armetuid natsivärsse kogust "88" oleks võinud rohkem ette lugeda, need kõnelevad fašistide vaimsest tasemest selgemat keelt kui mis tahes
intervjuu.

"Radikaali" kõige ilusamad ja südamlikumad kaadrid olid võetud Tartu laululaval, estraadietendusel, kus Lepa pärast
pikemat pausi Raimo Aasa juubeli auks lavale tuleb. Seal oli vanade sõprade kokkusaamishardust, tänulikku publikut,
kes oli küll väga väike arvult, aga kindlasti suur hingelt.

Nägin paari aasta eest ühelt kommertskanalilt mingisuguse Viljandi huumorifestivali lindistust, kus Priit Aimla luges
kolmekümne aasta taguseid olmenalju ja Erki Kõlu esitas anekdoote, mille sisuks oli umbes see, et lätlane on jõledam olevus kui neeger ja sakslastele meeldib juute põletada. Saal oli täis puhtaid vanainimesi, kes õigetel kohtadel naersid. Ma ei mäleta, kas Lepa seal oli, aga tema vaim kindlasti.

Teised intervjueeritavad peale Lepa ajasid filmis päris mõistlikku juttu. Võib-olla on tema programm Nõmme Raadios tõesti elus palju peksa saanud vanainimeste ja kaubamaja kellasseppade iidol ja abiventiil. Olen Nõmme Raadiot
ka ise mitu korda kuulanud, aga tunne on selline, nagu peksaks keegi Lepat rusikaga kõhtu ja lindistaks samal ajal tema röökimist.

Kuna film on juba tehtud, oleks inetu nuriseda, et seda võinuks kuidagi teisiti teha või hoopis tegemata jätta. Aga vähemalt edaspidi tasuks Maimikul ja Tolgil eeskuju võtta Maret Maripuust. Too juhtis halli hiirekesena ministeeriumi,
tegi hoolsalt tööd, aga keegi teda tähele ei pannud. Aga nii kui midagi tegemata jättis, sai kohe meediastaariks number üks.

P.S. Nõmmega on peale Lepa seotud teisigi friike. On koguni Nõmme valitsus, mis selle liikmete arvates on palju järjepidevam kui see, mis Toompeal koos käib, sest Eesti olevat endiselt okupeeritud ja sisuliselt NSV. Neid aga tuleb
käsitada kui gruppi põhimõttekindlaid Eesti Vabariigi kodanikke, kelle käes on 1938. a Põhiseaduse võti. Ei imestaks,
kui nad Lepa kultuuriministriks nimetaksid. Ilmselt viskab linna rajaja von Glehni rahutu vaim ikka veel vempe.