Kuidas jutustada pilte katkendlikule oravale

Esietendus kinos Ekraan 25. oktoobril. Järgmised etendused kinos Ekraan 13., 28. ja 29. novembril.

Jaan Tatikas tahtis teha paekivist sealiha. Ei tulnud välja. Mart Aas tahtis teha kinost teatri. Väga hästi tuli välja. "IDentiteet" on üle aegade ja kriiside ulatuva üldistusjõuga näidend. Seda võib saja aasta pärast näidata kui Eesti teatri leidlikkuse ja oskuste kvintessentsi omas ajas (nii nagu praegu Wiera laulumänge 110 aasta taguse teatripildi elustamiseks). 

"Filmi" "režissöör" Mart Aas ütleb kohe välja, et tegu on absoluutse independent-filmiga, mille tegemisel ei sõltutud isegi kaameratest. Juba esimene stseen - "filmi" "esitlus" traditsiooniliste lillede, pooside ja tänusõnadega - sunnib seda absurdi aktsepteerima. Eriti mõjuvad rollid teevad Sulev Teppart ja Raimo Pass. Esimene Kalamaja Sokratesena on näidendi filosoofiline tugi. Teine identiteedikriisis Jüri isana, rohkem aga isa vaimuna, ühendab maised sfäärid ­eksistentsiaalsetega. Isa sõnu surivoodil - "Poeg, ma tunnen, et minu ostujõud raugeb!" - võib pidada näidendi ideeliseks keskpunktiks. Aga sama hästi pretendeerib sellele paradigmaatiku (samuti Raimo Pass) ülev: "Eestlased - maarahvas! Suvilarahvas! Eramurahvas! Muruniitjarahvas!" Või Katkendliku Orava Baari embleem. 

Või Sokratese blogi totrad, kuid sügavmõtteliselt mõjuvad sissekanded kööki minemisest ja mitteminemisest. Näidendi napp, kuid mitme allkihistusega tekst on tulvil sümbolväärtusega tähelepanekuid, iga teine lause on klassika. Näiteks Sokratese etteheide vana Kulgi rolli harjutavale Passile: "Miks te näitlete? Öeldakse, et see on kutsumus. Järelikult keegi pidi teid kutsuma. Kes kutsus?" 

Sama veenev on tükk visuaalselt. Sest kuigi filmi pole, on ometi kinolina ja slaidirida. Ja trupil on varuks veel üks trump: auditiivne geenius Tõnis Leemets, kes parodeerib suurepäraselt, ilma maitselibastusteta raadio keskööprogrammi saatejuhti. Ja kes sumeda ja rahustava saundiga masinast muutub nii mõtlemisvõimeliseks indiviidiks, et pöördub "heade kuulajate" kõrval juba ka halbade poole. Sõnade inflatsiooni (mis peaks ju olema mõtete inflatsiooni indikaator) tagajärjel tekkinud värdjalikke keelendeid pakub näidend ilmse mõnuga, näiteks Jüri (Nero Urke) kaeblemine: "Kes fokuseeriks minu aastaid kestnud mõttetalge?" 

Teppart ütles enne esietendust: "Kui pidada silmas seda, et igal kunstiteosel võiks olla oma unikaalne, ainukordne keel, siis selle võttestikuga me vähemalt püüame liikuda selle poole." Liikumine on viinud sihile. Eriti tore, et unikaalse väljendusliku esteetika kõrval on teosel võrdselt üldinimlik ning tänapäeva Eesti elu fokuseeriv sisu. 

Naisi on laval ainult üks, Kristel Leesmend. Aga seda suuremat respekti ta tekitab, sest tema suu läbi räägib ikkagi Eesti riik. Ühtaegu ajastukriitilisena, üldinimlikuna ja sealhulgas üdini eestilikuna tekitab "IDentiteet" spetsiifilise elamuse, mille sarnast pole ma tundnud lavakate lõputööst "Asjade seis" saati (2004).

Lõpuks näidatakse päris filmi ka. Üsna vähe küll, aga sellest piisab vähemalt kahes aspektis rahulduse saamiseks. Esiteks sisulise lõpu ja alguse ehk kino ja teatri ühildumisest. Teiseks tundub, et natuke raha filmi tegemiseks siiski saadi. Põhimõtteliselt jääb lugu aga lõpetamata, sest aeg läheb ju edasi, identiteedid muutuvad ja meie koos nendega. (Mart Aas: "Sellel filmil lõppu ei ole ega tule. Aga võib-olla hakkab otsast peale.") Ja midagi olulist jääb peategelasel saavutamata: ta saab küll identiteedi, aga mitte oravapoisi mütsi.