Kraabib eestluse pindmist kihti
Tegelikult on Indrek Koff (35) Eesti kultuuripilti mõjutanud olulisel määral. Vaikselt ja tähelepandamatult – nagu tõlkijatel kombeks. Arvata võib, et paljud lugejad ei mõtlegi Michel Houellebecqi romaani “Elementaarosakesed” või Claude Lévi-Straussi etnoloogia ja filosoofia klassikasse kuuluvat “Nukrat troopikat” lugedes, et need tekstid on eesti keeles olemas just tänu tõlkija Koffile. Kuid Indrek Koff ei piirdu ainult vahendamisega, vaid teda tõmbab ka kirjutamise poole. Nii on tema sulest ilmunud üks luule- ja üks lasteraamat ning abikaasa Eva Koffiga kahasse on ta kirjutanud ka lastenäidendi.
Lisaks ilmus tänavu kevadel teos, mis ajendaski Siugja Sulepea žüriid andma auhinda Koffile. Võidutöö on pisikeses formaadis, pigem poliitiliselt kui kirjanduslikult mõjuva pealkirjaga raamatuke “Eestluse elujõust”.
69-leheküljelise teose esimesel leheküljel olevalt mustvalgelt fotolt vaatab vastu Eesti passi peal istuv rahvariietes nukuke. Järgmisel lehel seisab aga pealkirja all žanrimääratlus: hüsteeriline traktaat. Järgnevad leheküljed täis lauseid, millel esmapilgul pole omavahel mitte midagi ühist. Ka on raamatus kaks fotosarja, millel kujutatud inimfiguurid on justkui hõbedase vildikaga üle soditud. Võtab nõutuks.
Autor ise hoidub samuti pikematest selgitustest. Räägib vaid, et fotosid kattev värv ei pärine vildikast, vaid on lotopiletitelt tuttav materjal, mille saab soovi korral maha kratsida. Umbes nii vist, nagu Indrek Koff ise kraabib oma raamatuga eestluse pealispinna kallal…
Nõus on autor kommenteerima teose žanrimääratlust: “Eks see veidi hüsteeriline ole, panna nii erinevad laused ühte patta.” Tõesti leidub raamatus kõike alates sedastusest “mis see üks pits mehele teeb” kuni üleskutseni “lähme venelasi peksma”.
Kohati jääb mulje, nagu näeks autor oma rahvast kitsarinnalise ja matslikuna, kord aga koduse ja soojana. Ega midagi sarnast polegi enne tehtud. Nii Indrek Koffil endal kui ka kõigil, kes tema teosega kokku puutuvad, on raske raamatukest liigitada. Nii on Rahva Raamat oma kodulehel paigutanud traktaadi rubriiki “Muud kinkeraamatud”. Sarnaste raskustega seisid silmitsi ka Siugja Sulepea žürii liikmed: näiteks Jürgen Rooste meelest oli esmapilgul tegu moodsa luulega, mis osutus lähemal vaatlusel sotsiolingvistiliseks projektiks.
Küsides autorilt, mida ta tahab oma teosega öelda, kas osutada eestlaste vigadele, raputab Koff pead ja ütleb, et rahvuskaaslaste vigu ta üle ei tähtsustaks. “Ma pean eestlasi ikkagi armsaks,” nendib nelja lapse isa. Küsimusele, kuidas ta mahutab endasse lastekirjaniku, pereisa ning inimese, kes on tõlkinud ohtralt kõlvatusi sisaldava “Elementaarosakesed” ja kirjutanud oma värskesse teosesse lauseid nagu “mine vittu”, vastab Koff, et sisekonflikti temas pole. Ka räägib ta, et kaks vanemat last on traktaati lugenud ja selle heaks kiitnud.
Samas ei kiitnud nad heaks papa liigset pühendumist raamatule siis, kui Koff seda kirjutas. Nimelt oli ta kandnud igal pool kaasas märkmikku ning kuuldes kuskil mõnd sobivat lausekatket, pani ta öeldu kohe kirja. “Millalgi juhtisid lapsed mu tähelepanu sellele, et mind võidakse hakata imelikuks pidama,” seletab Koff muiates.
Kas Koffi aga nüüd ka keegi imelikuks peab või eestluse pinna kallal vahest liiga usinat kraapetööd teinud autorit altkulmu vaatab? Pigem on nii, nendib autor, et ta näeb Siugja Sulepea auhinnas, mis seisneb žürii liikmete kulul toimuvas õhtusöögis ning graveeritud sulepeas, kinnitust tehtud töö vajalikkusele.
■ Sündinud 1975 Pärnus.
■ Lõpetanud Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi (1993) ja Tartu ülikooli (1999) prantsuse keele ja kirjanduse eriala.
■ Avaldanud luuleteose “Vana laul” (2006), lasteraamatu “Enne kooli” (2009), näidendi “Laste hotell” (koos Eva Koffiga, 2010) ning hüsteerilise traktaadi “Eestluse elujõust” (2010).
■ Tõlkinud eesti keelde Philippe Delermi, Michel Foucault’, Michel Houellebecqi, Claude Lévi-Straussi, Eric-Emmanuel Schmitti ning teiste prantsuse kirjanike ja filosoofide teoseid.
