Kool, kus polnud ihunuhtlust

Puškin on muidugi pühadus kõikidele vene rahvakihtidele. Sestap on ka Andres Puustusmaa uus noorsoofilm "18 14" kriitikas ennekõike käsitlust leidnud kui film Puškinist. Lotmani koolitusega filoloogid märkavad, et filmi-Puškin on liiga pikka kasvu ja pole isiksus (Boris Tuch 14. jaanuari Postimehes).

Filmi põhirõhk on aga hoopis mujal ja Puškin on vaid üks kuuest ­noorest peategelasest (vanim noormeestest 18, noorim 14, siit ka filmi pealkiri), kes õpivad Tsarskoje Selo lütseumis. Sõpruskonda kuuluvad Puškin, Puštšin, Gortšakov, Delvig, Danzas, Küchelbecker. Puškin avaldas lütseumis 1814. aastal oma esimese luuletuse.

Vene keiser Aleksander I (valitses 1801-1825) reformis ju muu hulgas ka haridust. Ta asutas Peterburgi ülikooli ja taasavas Tartu ja Vilniuse ülikooli. Tema vabastas ka Eesti- ja Liivimaa pärisorjusest (vastavalt 1816 ja 1819). Tsarskoje Selo lütseumi avamine 1811 pidi siia õppima tooma imperaatorivõimu tulevase eliidi, kubernerid, ministrid, saadikud. Aga siin kasvas ka tulevast vaimueliiti.

Film põhineb Dmitri Miropolski stsenaariumil. Stsenarist andis detsembris välja ka samal materjalil põhineva romaani. Miropolski üritab vabaneda kohustuslikust koolitaagast, ta isegi manab: "See raamat, kui soovite, on kättemaksuks armetule kooliprogrammile." Kindlasti on need tõsifaktide raamides arenevad lood paljus välja mõeldud. Noormehed elavad internaatkoolis, viskavad vempe, õpivad teadusi ja kirjutavad luuletusi. Kõigil on hüüdnimed (Puškinil näiteks "Pärdik"). Keemiatunnis lõhkavad noored uljurid retordi, öösiti visiteerivad kaunitare, joonistavad isegi imperaatorist karikatuure. Juubeldavad vene vägede võidu üle Pariisi all. Lütseumistide eest hoolitseb direktor isalikult.

Neid nooruspilte häirib aeg-ajalt oma jälke jälgi järele jättev sarimõrvar. Filmi jooksul tapab ta kolm noort naist ja voorimehe ja röövib nende raha ja väärtasjad. Lütseistid osutuvad lõpuks ka terasteks detektiivideks.

Vene arvustajad uurisid mõrtsuka-teemat põhjalikult, Tõnjanovi ja Groti kirjutistest avastati, et maniakk tegutses tollal Tsarskoje Selos tõepoolest. Sarimõrvari liin, tegelikult täiesti deus ex machina, veab siiski korralikult filmi tempot ja kurjategija leitakse täiesti äraarvamata moel.
Teine tegur, mis noorusuljust häirib, on uue direktori määramine pärast hea koolipapa äkksurma. Harimatu Arak­tšejev (kes oli Aleksander I usaldusisik) toob sellele ametikohale jõhkra alampolkovniku, Türgi sõja lahingukaaslase, kes hakkab vaba vaimu taltsutama.
Rollitäitmiste asjus olen nõus Boris Tuchiga, nii sellega, et Puškin on kõige ebaveenvam tegelane (keevaline oli ta vaid kord) ja et näitlejaansambel, nii noored kui vanad, on tugev ja harvaesinev.

Peaaegu võiks öelda, et Puustusmaa on venelastele andnud nende "Kevade". Siin on ühe rahvuse noorpõlve rõõmsat hõngu, uljast romantikat, on oma kooliõpetaja Laur lütseumi direktori kujul, on oma köster ja kirikuõpetaja ja saksad (küll mõõtmatult võimsama, õukonda ulatuva mastaabiga), on Lible (kooliteenijad).

Loomulikult on tegemist täiesti erineva keskkonnaga. "Kevades" ; n&am p;au ml;eme vaid Paunvereskoje ujezdnoje utšilištšet ja tegelasteks on talupojalapsed, filmis "18 14" liiguvad ühiskondliku hierarhia võrratult kõrgemal astmel olevad aadlivõsud.

Kuid oluline on märgata, et filmi kannab vabamõtlemise vaim. Ideoloogilises mõttes korjas Puustusmaa üles vene kultuuri parima osa ja film on ka suunatud sellele vaatajaskonnale, kes hindab vabamõtlemist.

Kui vaadata, kes on filmi kangelasteks - ärgem peljakem seda sõna, see on romantiline film -, siis ei ole seda ei Türgi sõjas käinud sõdurid, arstid ega ohvitserid, ei ole tsaari kindralid ega riigijuht Araktšejev. Kangelasteks on vana direktor, kirjandusõpetaja, kes laseb kirjutada essee roosist, humanistlik-valgustuslik eetikaõpetaja, ja muidugi kuus noort poissi ise. Nad on küll oma aadlinormide kammitsais (duellide sundus näiteks), kuid alternatiiviks pole talupoeg, kes unistab vaid oma kitsest ja talust. Töölisi tollal Venemaal peaaegu polnudki, ainult aadlikud olid need, kes said Venemaad reformida. Ja lavastaja Puustusmaa rehabiliteerib imperaatorivastase dekabristide ülestõusu tähenduse läbi ka Venemaa vabaduse ajaloo.
Kaude meenub nn Oktoobrirevolutsioon, mis legaliseeris massi ja alamrahva jõhkruse. Materiaalsed hüved ei ole valikul alternatiiviks. Kuid alternatiiv pole ka isevalitsus, sest vene isevalitsejale oli lubatud kõik (parlament teda ei kammitsenud).

Film ei ole rangelt võttes ajalooline film, kuid tolle aja vaimu peaks ta edasi andma (kas või rahva ja aadlike äärmine kaugenemine teineteisest: politseiinspektori ja lütseumiõpetajate suhe, krahv Tolstoi koduteater). Tegemist on hea ja tempoka noorsoofilmiga, selles kaalukategoorias tuleb teda ka hinnata. (Kui võrrelda "Nimedega marmortahvlil", siis viimane on küll kompaktsem ja terviklikum.) Rikkumata noorus võib korda saata midagi head, kui tal on hea õpetaja, näib film ütlevat.

Kuid võrrelda võib Puustusmaa "18 14" ka Nikita Mihhalkovi viimaste filmidega: romantiline ja pateetiline laad on sama. Ent ideoloogia on erinev - Mihhalkovil suure imperiaalse Venemaa ihalus, Puustusmaal lootus õiglusele ja vabadusele. "18 14" polemiseerib Mihhalkoviga küll muidugi kaude. Ideoloogilises mõttes aga korjab ta vene vaatajaskonna hulgast üles need, kel see vene intelligentsi vabadusarmastus, selle kultuuri üks paremaid osi, veel meeles.
Huvitav oleks tuua saali Notšnoi Dozori aktivistid. Kuidas nemad seda filmi vaatavad? Kas nad märkavad kalliks pidada vene vabamõtlemise suurt traditsiooni või näevad nad Puškinis üksnes slavofiilse Venemaa võimsat sümbolit?