Häbematult ripakil Narva-Jõesuu puitpitsvillad
Narva-Jõesuu peegeldab nukralt möödunud aegade hiilgust. Erinevalt kaunist rannapargist on enamikust nõukogude aja sanatooriumidest ning – mis veelgi kurvem – ka imeilusatest tsaariaegsetest puitpitsvilladest alles vaid varemed. Sel sügisel sai tuleroaks maja Nurme tänav 33, mis oli seni veel üpris heas seisus. See on kahjuks vaid üks näide viimasel kümnendil toimunud põnevate majade tulekahjudest Narva-Jõesuus. Muinsuskaitsjad ning lihtsad kultuuriloohuvilised ei taha sugugi uskuda, et just sellised hooned isesüttivad. Pigem võib süüdistada omanike hoolimatust, kes unikaalset kuurordimiljööd hinnata ei oska. Mõneti on probleemid tingitud omandireformist, kui hooned tagastati sageli laiemale omanikeringile, kes tillukesest, nende jaoks välismaal olevast majaosast suurt ei hoolinud.
Erinevalt Haapsalust või Pärnust pole Narva-Jõesuu supelarhitektuur kuigi tuntud. Ilmselt on põhjuseid palju: 20.sajandi alul olid paljud suvitajad vene päritolu, hiljem kaasnes parteiladviku kuurordi elitaarsus, 1990ndatel saabus kiire allakäik ning hooneid on ka lihtsalt kunstiajalooliselt vähe uuritud.
Kohalik muinsuskaitse vaneminspektor Madis Tuuder selgitab, et Narva-Jõesuu puitvillade ning asula arhitektuursete väärtustega asuti teadlikumalt tegelema 1980. aastatel. Esimese asula üldplaneeringu, mis suhtus tsaariaegsesse arhitektuuri võrdlemisi säästlikult, said 1986. aastal valmis Rein Ailt ja Irina Raud. “Varasemad planeeringud nägid ette puitarhitektuuri järkjärgulist asendamist uue hoonestusega – nii nagu tolle perioodi linnaplaneerimise ideoloogia seda suunas. 1980ndate lõpus asuti Jõesuu seni säilinud kuurordiarhitektuuri ka teaduslikumalt uurima. Selle laines valmis 1991. aastaks RUPIs Eesti Ehitusmälestised mahukas töö nimega “Narva-Jõesuu ajaloolise puithoonestuse uurimistööd kaitserežiimi kehtestamiseks”.”
Ilmselt oleks tol ajal miljööalast veel asja saanud, tegelikult olid selle piiridki nimetatud töös paika pandud, kuid siis läks kõik nii, nagu läks. Jõuti küll korda teha paar villat ning asula inventeeriti päris põhjalikult. Selle käigus anti kõrge arhitektuuriline väärtus 22 hoonele. Tänaseks on neist alles veidi alla poole. Lisaks toodi töös välja suure miljööväärtusega objektid. Kokku oli neid 34, praegu on neist säilinud vaid 13–15. Lisaks oli toona asulas veel hulganisti arhitektuuriliselt võib-olla veidi kahvatumaid, kuid samas autentselt säilinud tsaariaegseid hooneid, mis kogu keskkonna üldilmet toetasid.
2004. aastal süttis kaitsealustest Knoopi villa, ainuke säilinud kolmekorruseline eramu. Tuuder räägib, et kaitsealustest hoonetest kõige ilmekam näide – Kolbe villa – hävis tulekahjus 2006. aastal. 2007 põles mälestise kandidaat Nurme 40 jne jne. Nimekiri kõikidest hävinud hoonetest oleks väga pikk. 2009. aastal läbis tõsise kadalipu kaitse alla saanud, ekslikult kaupmees Fadejevi majaks peetud Nurme 33.
Viimase puhul lisab “pikantsust”, et omanik, kes tahtis uut maja ehitada, ei olnud hoone kultuuriväärtuseks tunnistamisest vaimustuses ning andis muinsuskaitse kohtusse, kuid kaotas. Õhus oli isegi võimalus, et omaniku kulul võetakse hoone lahti ja ehitatakse kohaliku muuseumi krundil uuesti üles. Kuid kuna meie seadus ei luba kinnismälestistega nii toimetada, siis arutelu tulemusteni ei jõudnud.
“26. oktoobri öösel hoone põles. Põlengu eest hoiatati meid pidevalt ja ka ise kartsime seda, kuid lootsime, et ehk seekord nii ei lähe,” lisab piirkonna järelevalveosakonna juhtaja Tarvi Sits.
Tuuder: “Paljud hooned on ka “kodukaunistamise” kampaania raames plasti alla läinud, sugugi mitte kõik ei ole maha põlenud. Nimelt vohab räiguse tipul olev euroslaavi kapitaalremont ja sellised maitsetult üle lakutud majad saavad kohalikel konkurssidel preemiaid. Tekib küsimus, millise signaali see publikule annab. Kui üks tegi ja sai preemia, siis teine tahab ka. Nii on läinud kaotsi näiteks Metsa tänava hubane ja stiilne keskkond. Ka see valukoht vajaks võib-olla esile toomist.”
Muinsuskaitsja tulevikuperspektiiv on üliskeptiline: “20. sajandi arhitektuuri programmi raames on siiski kavas veel alles olevaid objekte lisaks kaitse alla võtta, hinnanguliselt umbes 5–7 objekti. Aga see on tuleviku küsimus.” Tegelikult ei peakski ju alati hooneid muinsuskaitse alla võtma, piisaks vaid vastutustundlikust omanikust, kes oma vara hinnata mõistab.
