Georg Meri elu leping
Tegelikult on need salajased lisad lisaprotokollile, õigemini koopiad neist, minu isiklikus arhiivis juba kümme aastat. Sellest ajast peale, kui algas kurikuulus baltisakslaste omandi tagastamise saaga ja seadsin ajaloolasest poliitikuna sammud arhiivi, et infot SS-ohvitserist balti sakslasest kontrollida. Ühest läbilapatud toimikust leidsingi pitsatitega kroonitud dokumendi, mille sõlmimise kuupäeva ja sisu olen oma artiklites mitu korda maininud, kuniks Tarmo Vahteri raamat "Lennart Meri. Kolmat põlve poliitik" ja Hindrek Meri mälestusteraamatu "Tagasivaateid veerevast vagunist" ülevaatamine (nüüd pole enam, kellelt küsida!) kinnistas mõtte - aga teised pole neid kolme kirja ja kolme nooti näinudki! (Ajaloolane S. Kivimäe on neile viidanud kaudselt - D. Loeberi publikatsiooni järgi.) Sellest augud ajaloos ja kohmakad käigud palju suuremate asjade selgitamisel.
Võib liialdamata öelda, et kui kellegi minevik on tekitanud taasiseseisvunud Eestis tormi ja raevu, siis on selleks olnud president Lennart-Georg Meri (1929-2006), kelle süüdistamine koostööst KGBga leidis toestamist kinnitustega, et samasugune oli ka tema isa - sõjaeelne diplomaat Georg Meri (1900-1983), kel manalamehena lihtsalt polnud võimalik lauale pandud tõendmaterjalide kohta selgitust anda.
Georg Meri läks ajalukku Shakes peare'i tõlkijana. Tema ellujäämise saladust teadnud (taibanud?) Lennart Meri suutis aga end targa ja edeva mehena kehtestada isegi Nõukogude režiimi tingimustes ning seda parteituna ja "kahtlase elemendi", "rahvavaenlase poja" jms maigule vaatamata. Ta lihtsalt jagas ära, et Nõukogude süsteem lubab üksikuid erandeid ja et Moskva traditsioon näeb Peeter I moorlase päevist peale ette eksootiliste väikerahvaste esindajate alalist seltskonda, et oleks, keda välismaalastele näidata ja välismaal eksponeerida. Tulemuseks oli see, et ta saavutas enda kohtlemise nomenkla tuuri liikmena, lastes veel 1960ndatel Moskval korduvalt määrata end Eestist välismaale(küll vaid idablokki) sõitvatesse kirjanike gruppidesse. Kohalike poliitpügmeede nördimus oli suur, aga teha polnud midagi - Meri taga oli Moskva, täpsemalt, suur poliitika, milles kellegi soosing - aga see oli Lennartil olemas - minimeeris KGB kaasarääkimise.
Georg Meri tähttoimetamised leidsid aset septembris 1939 - aprillis 1940. Septembris 1939 juhtis just tema Eesti delegatsiooni kaubanduslepingu kõnelustel Moskvas, mida saabus alla kirjutama välisminister Selter, kes pärast vahepealset käiku Tallinna kirjutas alla ka kurikuulsa baaside lepingu. Sellesse aega mahub ka Georg Meri kuulsaks tehtud põgenemiskatse Soome ja ... siiski kodumaale jäänud ja ametikõrgendust saanud (4. novembril määras Päts välisministeeriumi väliskaubandusosakonna direktori ühtaegu kaubandusministeeriumi superdirektoriks) Meri hakkas tegelema ka baltisakslaste väljarändega. Sellega ühenduses on teada, et jaanuaris-aprillis 1941 palusid Saksamaa suursaadik NSV Liidus Friedrich von Schulen burg ja Saksa välisministeeriumi kaubandusosakonna juht Karl Schnurre NSVL rahvakomissaride nõukogu esimehelt Molotovilt luba arvata Georg Meri isikute hulka, kes saanuks lahkuda Saksamaale kui baltisakslastega seotud isik. Seda tuntud-teatud lugu, mida kinnitavad Schnurre memuaarid, kajastab ka Hindrek Meri.
Julgen siinkohal väita, et Schnurrest märksa kaalukamat rolli nii Georg kui ka Lennart Meri saatuses etendas Saksa välis ministeeriumi riigisekretär (1938-1943) Ernst von Weizsäcker, kelle käe all sõlmiti 6. aprillil 1940 Berliinis salajane lisaprotokoll koos lisadega täienduseks 15.10.1939 sõlmitule "Eestis asuva saksa rahvusgrupi Saksa riiki ümberasustamise asjus". Eesti läbirääkimis-delegatsiooni esimees oli Georg Meri, Saksa delegatsiooni juht Pöhlmann. Allakirjutamiskoht Berliin. Salajase lisaprotokolli koos kolme kirja ja kolme noodiga ratifitseeris president Konstantin Päts oma otsusega 19-s 22. aprillist 1940 ja dokumendil on ka peaminister Jüri Uluotsa ja välisminister Ants Piibu allkirjad. Lisad täpsustavad "Eesti kodanike, sealjuures ka mitteaarialaste omandiõiguste realiseerimist Saksamaal, seda ka vahetustehingute kaudu", 6 miljoni Eesti krooni maksmist Saksa kliiringkassasse (need kaks dokumenti on n-ö Meri ja Pöhlmanni vahelised, ülejäänud Eesti saadiku Möllersoni ja Weizsäckeri vahelised), samuti baltisakslastele kuulunud ettevõtete tegevuse jätkamist (vastupidi varasemale otsusele), saksa tööstuse investeerimisettepanekuid, lahkujate varaliste väärtuste realiseerimist (vallasvara kuni 31. detsembrini 1940, kaubandus ja tööstusettevõtteid kuni 30. septembrini 1941, kinnisvara kuni 31. detsembrini 1941!), ent ka väärtpaberite, ehteasjade ja väärismetallidest tarbeesemete väljavedu. Võib vaid ette kujutada, milline info talletati järgnenud nädalatel.
Kui need kokkulepped võisid algul ka olla saladuseks Moskvale, siis Meri töötamine Berliinis (1933-38), tema tuntus ja ülalmainitud Saksa ametiisikute mure Meri pärast etendasid kindlalt peaosa selles, et ta üldse ellu jäeti. Tema karistuse muutmine Beria korraldusel 1942. aastal ja järgmiste aastate keerdkäigud kahtlemata kinnitavad seda, et Merit peeti silmas seoses mingi "kavandatava operatiivse meetmega", mida mainib ka Hindrek Meri. Kui nüüd vaadata Meri n-ö partnerisikuid Saksamaal, siis Schnurre jäi tööle välisministeeriumi, SS-Brigadeführeriks ülendatud Weizsäcker aga määrati 1943. aastal saadikuks Vatikani, millisele kohale ta jäi sõja lõpuni. Täna on üldteada, et just Vatikan oli neil aastatel üks peamisi luurete-vastuluurete tehingutepaiku. Igal juhul leidus midagi, mis Weizsäckerit - hoolimata tema kümnetest juutide-vastastest sammudest - pärast sõda päästis. Toimis ka liitlaste lepe vedada kahe aasta jooksul Saksamaalt välja kõik, mis meeldis. Weizsäcker oli vaba ja ootamatult (NKVD sai midagi teada?) saab vabaks ka Meri ning jõuab novembris 1945 Tallinna. Weizsäcker arreteeriti alles juulis 1947 ja mõisteti nn ministrite kohtus (temaga koos olid süüpingis Walter Schellenberg, Otto Meissner jt) seisus, kus Lääs ja Kreml tülitsesid, seitsmeks aastaks vangi. Ta pääses detsembris 1950 amnestiaga välja, et 9 kuud hiljem surra.
Pool sajandit hiljem said ametlikult ja avalikult kokku pojad - Lennart Meri käis Saksamaal välisministrina ja presidendina töövisiidil ning siis tegi Richard von Weizsäcker (liidupresident 1984-94) juulis 1993 visiidi Eestisse. Ma pole kusagilt leidnud pooltki sõna sellest, mida nad oma vanemate kohtumistest on rääkinud (ei kujuta ette, et seda poleks toimunud!). Samas torkab silma, et kui ametis olnud Saksamaa president Johannes Rau sai Merilt Maarjamaa Risti keti, siis Weizsäcker n-ö tagantjärele (tema ametiajal Eestis seda ordenit veel polnud!) "kõigest" Maarjamaa Risti I klassi ordeni. Ehkki tema teened Eesti taasiseseisvumises olid kindlasti suuremad kui Raul. Ka Lennart Meri enda osalusel sündinud raamat tema kõnedega ei sisalda(?) Weizsäckeri vastuvõtul Palmse mõisas peetud kõnet. Lihtne väita, et viimatimainitud sammud, nagu ka kogu vaikus 6. aprilli 1940 salaprotokolli ümber, kõnelevad Meri soovist mitte tõmmata tähelepanu G. Meri - E. Weizsäckeri osale baltisakslaste varadega seotud salalepetes.
Samas oli just Lennart Meri rahvale arusaamatuks jäänud omandireformi aluste seaduse ümbertegemise algataja ja baltisakslaste omandi tagastamise päevakorda võitja. Oma kuulsas kõnes Hamburgis Saksamaa taasühendamise 5. aastapäeval 3.10.1995 kuulutas Meri baltisakslased "Molotovi-Ribbentropi pakti esimesteks ohvriteks". Ilmselge möödapanek, sest - kes siis kas või poolakad olid? Pärast nii võimast sissejuhatust aga algasidki kümnele aastale veninud lahingud baltisakslaste omandi tagastamise/mittetagastamise ümber, milles lõi kaasa koguni Bundestagi esimees ja mille välispoliitiliseks tulemiks oli Eesti-Saksamaa strateegilise koostöö mittetekkimine, millest Nord Streami peale mõeldes on mõistagi tuliselt kahju.
