Gaasitoru tõstatab olulisi küsimusi

See kollaseks värvitud kunstiteos on ühest küljest monumentaal­skulptuur, teisest arhitektuur, kolmandast manifest ja visualiseerib seega edukalt biennaali seekordset lipukirja. Nord Streamist inspireeritud instal­latsioon haakub biennaali teemaga ülihästi, ning selle kohaspetsiifiline iseloom mängib kätte asukoha, mille sarnast on võimatu leida riigil, kellel ei ole Veneetsias oma paviljoni.

Niisiis kulgeb näitusepaviljonide vahel gaasijuhtme Nord Stream sümbol -autentsetest toruelementidest 63 meetri pikkune ja 15 tonni kaaluv skulpturaal­ne vorm, mis näib otsekui kosmosest maandunud. Ühtaegu tööstuskeskkonda ja futufilmi meenutav objekt sündis arhitektuuribüroo Salto visioonist, autoriteks arhitektid Maarja Kask ja Ralf Lõoke ning kunstnik Neeme Külm.

Esmapilgul edeva vallatusena näiv ettevõtmine on tegelikult ­keskkondlikke ja ökoloogilisi küsimusi tõstatav ­vägagi sügavmõtteline taies, monumentaalne ja selge, ometi mitmetähenduslik ja ­ökopoliitiliselt polüfooniline.

Projekti realiseerumisele aitas tohutult kaasa üldkuraatori Aaron Betsky tugev toetus, kuid tagasivaates tuleb tunnistada ka biennaali ja ümbritsevate paviljonide vastutulelikkust, et nii probleemne ja keerukas installatsioon nii lühikese ettevalmistusajaga teoks sai. Suure töö tegi ära ka projekti kohalik kuraator, ajakirja Ehituskunst peatoimetaja Ingrid Ruudi.

Teostamise eest mõistagi tänud ka Scanweldile, kelle hämmeldunud lukksepad ja keevitajad torusid hoopis teistsugusesse konteksti paigaldama harjunud, ja asendamatule kohalikule abilisele Andrea Zausale, kes kogu biennaali meeskonna ja korralduse pisiasjadega sina peal.

Biennaali kuraator toru avamas
Eesti gaasitoruinstallatsioon avati 12. septembri pärastlõunal just täpselt enne kurjakuulutavat müristamist ja äikesevihma. Üritust austas oma kohalolekuga ka biennaali kuraator Aaron Betsky.

Pole just tavaline, et biennaali kunstiline juht käib rahvuspaviljone ja -ekspositsioone avamas. Selle au põhjus selgus õige pea tema ülipositiivsest kõnest. Oma kõnes selgitas ta, miks "Gaasitoru" rajamine läks läbi raskuste: "Viibime praegu Veneetsia ajaloolises pargis La Giardinis, mis on väga range kaitse all. Samas oleme ka suure maailma mikrokosmoses, kus kõik maailma piirid ja ajalood saavad kokku. Need kaks aspekti muutsid selle paviljoni realiseerumise eriti keeruliseks.

Mina pean seda projekti paviljoniks. Hoolimata kõigest suutis fantastiline Eesti meeskond selle paviljoni püstitada ja veel imelühikese ajaga. Olin projekti poolt alates hetkest, mil sellest kuulsin. Projekti edu on minu jaoks oluline kahel põhjusel.

Esiteks toob see peidetu nähtavale - avab avaliku diskussiooni teemal, mis on meie ühiskonna ja majanduselu aluseks, kuid mida me tunnistada ei taha. Minu sügava veendumuse kohaselt peaksid arhitektuur ja urbanism seda tegema. Teie ees on tükk infra­struktuuri, millele on antud monumentaal­ne vorm.

Teiseks on see objekt ilus, lausa võluv arhitektuuriteos. Tõeliselt uhke on näha seda siugjat vormi siin kaunis aias. Tal on õige suurus, värv ja orientatsioon. Seega tänan kogu südamest selle imekauni paviljoni eest ja soovin teile edu siin järgnevatel kuudel."

Arhitektuur - uks poliitikasse
Pärast Aaron Betskyt esines sõnavõtuga Riigikogu keskkonnakomisjoni nimel Mark Soosaar, kes rõhutas gaasitoru keskkonnaohtlikke aspekte ning kutsus kunstnikke ja arhitekte üles jätkama aktiivsust päevapoliitilistes diskussioonides ning säilitama kriitilist meelt.

Kuraator Ingrid Ruudi võttis oma sõnavõtu kokku järgmiselt: "Kuigi esmaselt inspireeritud meid kõige lähemalt puudutavast Nord Streamist, on installatsioon suurepärane tänapäeva ühiskonnakorralduse metafoor, kus infra­struktuur - eelkõige gaasi- ja naftajuhtmed - on muutunud võimu ülalhoidmise ja teostamise vahendiks.

Infrastruktuuriprojektide ruumiline haare on suur ja mõjuv, kuid olulisem on nende sisuline tähendus teatud lahenduste võimaldajana ja teiste valikute välistajana.

Ometi ollakse infrastruktuuri ühiskondlik-kultuuriliste tähenduste suhtes sageli löödud "praktilisuse pimedusega". Gaasitoru installatsioon - ilus ja ülbe objekt - toob need teemad käega­katsutavalt, illusioonidest vabastavalt ligi. Arhitektuur on poliitika, manifesteeris ka seekordse biennaali suveniirisärk."

Installatsiooni juurde käib sisu­tihe kataloog
Projekti mitmetähenduslikkust aitab suuresti selgitada ajaleht/kataloog. Kataloogile ajalehevormi andmine viitab projekti päevakajalisusele ja selle olulisusele selgitava materjalina.

Erinevate autorite, kelleks on Sam Jacob, Marek Strandberg, Anders Härm, Andrei Hvostov, Jane Rendell, Dirk von Ameln, kirjutised on eri vaatenurkadest ajendatud põhjalikud mõttearendused, mida soovitan soojalt lugeda (http://biennaal.arhliit.ee). Kuid Londonis tegutseva arhitekti ja arhitektuurikriitiku Sam Jacob'i artikkel "Ceci n'est pas une pipe: infrastruktuur kui arhitektuuri alateadvus" võtab vast arhitekti seisukohalt kõige tabavamalt kokku gaasitoru projekti olemuse. Ta väidab, et infrastruktuur pole kunagi neutraalne ega apoliitiline.

Nii pole näiteks maanteed lihtsalt liikumise võimaldajad, vaid "poliitilised seisukohavõtud üksikisiku ja ühiskonna suhte kohta, väljendades tähtsuse hierarhiaid ning mõjutades käitumisviise ja suhestumisvõimalusi maastikuga." Tavaliselt nähakse infrastruktuuri pelgalt "heasoovliku ja passiivse kanalina, mille kaudu liigub informatsioon, kaubad, jäätmed või ükskõik mis muu." Sama käib ju ka arhitektuuri kohta, nagu ilmekalt sõnastab Sam Jacob: "Kaasaegne arhitektuur on nagu jäämägi. Seal all on tehnikast ja kultuurist koosnev karkass, mis annab arhitektuurile kuju. Kuid järjest raskem on aru saada, kus lõpeb üks ja algab teine."

Pressi tähelepanu keskmes
Mõistagi andis gaasitoru projekt rohket kõneainet paljudele kohalviibijatele. Projekti autoritel tuli kommentaare anda mitmele tele- ja raadiojaamale ning ajakirjanikele eri väljaannetest.

Nüüdseks, kui avamisest on möödunud paar nädalat, on pressis olnud mitmeid vastukajasid. International Herald Tribune (17.9.2008) alustab biennaalikajastust Eesti projekti tutvustamisega, kus kirjutatakse, et selleaastasel arhitektuuribiennaalil on pealava hõivanud erkkollane gaasitoru. Projekti lühi­kirjelduse järel möönab ­Roderick Conway Morris, et Eesti ekspositsioon tõstab ilmekalt esile energiateema üldiselt, mis saab ilmselt tuleviku arhitektuuri arengusuundumuste suurimaks mõjutajaks.

Võrguväljaandes The Architects' Journal jagab Christine Murray soovitusi biennaalikülastajatele. Kümne projekti nimekirjas on teisena soovitatud tutvuda biennaali lemmiku, eestlaste gaasi­toruinstallatsiooniga.