Eesti pole üksik saar ajaloo ulgumerel

"Dorpat 1558-1708" ei ole kindlasti üleöö ja juhuslikult sündinud raamat, vaid selle kirjutamisse on pandud palju aega ja energiat. Kas sa valgustaksid veidi selle teose sünnilugu ja tagamaid? Mina lugesin seda otsekui kiidukõnet Tartu linnale, sinu sünni- ja õpingulinnale, nii nagu neid 17. sajandi Tartu Ülikoolis meisterlikult valmistati, isegi kui raamatu sisu toob pigem meelde Käsu Hansu kuulsa kurblaulu.
Alguses polnud mul kavaski seda raamatut kirjutada. Valmima pidi hoopis artikkel Tartu langemisest 1704. aastal, minu kauaaegse õpetaja ning juhendaja professor Helmut Piirimäe 75 aasta juubeliks.
Õige peatselt hakkas aga teema hargnema, sest mind on alati ­huvitanud suurte muutuste ajajärgud. Üks selliseid sai osaks Tartule aastatel 1558-1708, kui võim linnas vahetus tervelt kaheksal korral ja sageli väga dramaatilistel asjaoludel. Põnev oli jälgida, kuidas suur poliitika peegeldus vastu ühe linna loos ja mida see tõi endaga kaasa tollal Tartus elanud inimestele.
Kuna linna areng liikus varasemalt hiilguselt aste-astmelt allakäigu suunas, siis ei saa öelda, et tegemist on kiidulauluga, küll aga aegadetaguse kummardusega kõigile neile, kes Tartus elanud või kellele selle linna saatus on korda läinud. Samas on asi kaugel nutulaulust, sest kõigist katsumustest hoolimata või siis lausa ajaloo kiuste on Tartu ikka püsima jäänud. Ja minul on selle üle väga hea meel!

Tartu on selles raamatus tõesti justkui veetilk, milles terve maailm vastu peegeldub. Rõhutad kohe sissejuhatuses, et tegemist pole tavapärase kohalooga, vaid katsega näidata, kuidas lokaalsel sündmusel võib olla globaalne kaja või tagapõhi. Kas sellest ei saaks tuletada üldise juhtnööri Eesti ajaloo uurijatele: meie rahvuslik ajalugu on üldajalooga sedavõrd tihedalt läbi põimunud, et piiride tõmbamine "meie" ja "teiste" vahele moonutab tegelikkust?
Arvan, et lähenemisnurk sõltub paljuski iga ajaloolase taustast, mis paljudel meist on liialt Eesti-keskne. Eesti pole üksik saar keset ajaloo ulgumerd, mistõttu meie minevik on võõrandamatu osa Euroopa üldajaloo tervikust. Alati ei ole aga piiritõmbajad "omade" ja "võõraste" vahel meie ise.
Meenub omaaegne Stockholmi ülikooli keskaja ajaloo professor, kes 1990. aastal ühes seminaris väitis, et eestlastel polegi oma ajalugu, sest see kõik on hoopis osa sakslaste, rootslaste ja venelaste minevikust.
Selle väitega ei saa muidugi nõustuda. Ehkki eestlastel on sageli tulnud täita nimetute statistide rolli ajaloo näitelava massistseenides, pole ükski Kleio tiivalöök möödunud meid riivamata. Näiteks 16. sajandil Eestis aset leidnud sündmused kajasid vastu mitte ainult Rootsis, Poolas ja Venemaal, vaid samuti Itaalias, Inglismaal, Prantsusmaal ja Hispaanias.
Meie ajalugu on osa Euroopa möödanikust, nagu ka Euroopa ajalooline kogemus on osa Eesti minevikukäsitlusest. Neid lahutada oleks ülimalt kunstlik.

Näidates Tartu tähtsust mitmetes ajalooprotsessides, osutad sa sellelegi, et kõik oluline, mis Tartus toimus, ei olnud tingitud linna kõrgest mainest ja selle juhtide osavusest, vaid sootuks maisematest põhjustest. Näiteks Tartu ülikooli asutamisega seoses kirjutad, et "rootslased ei lähtunud oma valikut tehes Tartu kuulsast minevikust kunagise piiskopkonna keskusena ja üleeuroopaliselt tuntud hansalinnana, vaid pelgalt sõjalis-strateegilistest kaalutlustest", nagu sellestki, et keskvõim oli siin piisavalt nõrk, et saaks "võrdlemisi vabalt oma suva järgi talitada" (lk 290). Ent kuidas sa Tartut oma teose peategelasena iseloomustaksid? Kas ta oli pigem näitelava, kus teised oma rolle etendasid, või suutis ta siiski aeg-ajalt teistelegi rollijooniseid peale suruda?
Ma olen päris kindel, et paljud asjad, mille üle me tänapäeval Tartus uhkust tunneme, eeskätt muidugi ülikool, ei ole niivõrd linnaisade kui võõrvõimude tegevuse tulemus. Sealjuures on teenimatult palju kiitust osaks saanud rootslastele, kuigi rohkem väärivad esile tõstmist hoopis poolakad. Kui poolakad poleks Tartusse jesuiitide kolleegiumi rajanud, oleks ülimalt küsitav, kas rootsiaegne ülikool oleks üleüldse sündinud.
Tartu kasuks rääkis geograafiline ja kultuuriline asend. Poolakad nägid Tartus, mis asus murdekohana katoliikluse, protestantismi ja õigeusu kolmnurgas, suurepärast platvormi, kust levitada katoliiklust Soome ja Venemaa suunas, rootslased omakorda käsitlesid Tartut protestantismi eelpostina Poola-Leedu vastu.
Otsustava tähtsusega oli aga kindlasti nõrk linnavõim, mis pärast venelaste vallutust 1558. aastal jäi pikaks ajaks kiratsema. Tegemist oli suurepärase eeldusega poolakatele ja rootslastele oma tahte peale surumiseks, mida mõlemad ka ära kasutasid. Selles suhtes jäi Tartu kõvasti alla Riiale ja Tallinnale, kes küünte ja hammastega oma õiguste eest seisid. Tallinn ei lubanud pikka aega isegi Rootsi garnisoni oma linnamüüride vahele. Tartus huvitusid linnaisad seoses iga võimuvahetusega peamiselt omaenese heaolu ja privileegide säilitamisest ja võimalikust suurendamisest.
Linnaelu allakäigust ja nõrkusest annab tunnistust, et 1680. aastatel jõuti tänapäevast terminit kasutades sisuliselt pankrotini. Omaaegses kontekstis näitas Tartu teistele Eesti- ja Liivimaa linnadele seega pigem hoiatavat eeskuju.

Mu küsimus on kindlasti mõjutatud su diplomaadiametist, ent Dorpati-raamatut lugedes kangastus mulle korraga, et ajalugu esineb selles ennekõike kui läbirääkimiste ja sõjakonfliktide katkematu ahel. Lõviosa teose 700 leheküljest kajastab diplomaatilisi kohtumisi, käike ja tülisid, mis enamasti päädivad ikka sõjategevusega. Kas sa oled sellise tõlgendusega päri? Kas ajalookirjutus on sulle diplomaatia jätkamine teiste vahenditega?
Kirjutamise üks võlusid ja valusid on see, et kunagi ei tea ette, kuidas mõistavad lõpptulemust teised. Mõni aspekt, mis autorile tähtis, võib lugejale näida täiesti tühisena. Konkreetsel juhul dikteeris juba teema valik, et rõhuasetus on paljuski läbirääkimistel ja sõjapidamisel elik kahel peamisel vahendil, millega sooviti sündmuste käiku olulist pööret tuua.
Selline dualism pole võõras ka 21. sajandi välispoliitikale. Ma arvan, et ajaloolase ja diplomaadi amet täiendavad suurepäraselt teineteist, sest mineviku tundmine annab kõva põhja selle mõistmisele, mis tänapäeva maailmas toimub. Paljude probleemide ja tüliõunte tunnetuslikud juured ulatuvad aastasadade taha ja seda on alati hea meeles pidada, et mitte elevandina klaveril trampida. Pärast seda, kui Machiavelli sõnastas 16. sajandi alguses võimupoliitika põhimõtted, on maailmas vähe muutunud. Võimuteooria tõdede paljastamise eest, mille põhimõtteid silmakirjalikkuse sordiini varjus tänapäevalgi rakendatakse, kannatab vaene Niccoló aga ebaõiglaselt siiani. Ärgem unustagem, et Machia­velli polnud makjavellist!
Mind on ajaloos alati paelunud detailid, sest nende kaudu muutub minevik elavaks. Kui õnnestub edasi anda neli ja poolsada aastat tagasi elanud inimeste mõtteid kahekõnes, nende hirme ja lootusi, siis on tõepoolest tunne, nagu saaks ajalugu käega katsuda. Just inimeste igapäevased toimetamised, nende rõõmud ja mured on ajaloo päris sisu, sest hoolimata kõikidest moevooludest ja katsetest allutada minevikku rangetele teooriatele ja skeemidele ei lase Kleio end purki kaanetada või seinale raamida. Ja just aastasadade taguse argielu tunnet olen üritanud ka oma ajalookirjutuses edasi anda. Millegipärast arvan üha enam, et kui klassikalise diplomaatia kuldajastu on pöördumatult otsa saamas, siis ajaloopõllu lõpp ei paista küll kusagilt kätte.

Diplomaatia kuldajastust või vähemalt selle lätetest pajatas sinu eelmine raamat, "Sõnumitooja või salakuulaja?" (2003), mille sissejuhatuses kirjutad avameelselt, et "töö käsikirjaga oli meeldivaks vahelduseks Islandi väljaku ajuti kafkalikule tegelikkusele, mille lahtimõtestamine nõuab järjest suuremat pingutust". Kuidas näed aga diplomaatia tulevikku? Kas see on muutunud tavaliseks ametnikutööks, millelt möödunud aegade hiilgus vaikselt maha pudeneb?
Õnneks tegelikkused teisenevad ja viie-kuue aasta taguseid olukordi ei saa tänastega võrrelda. Tabavamalt, kui seda tegi vanakreeklane Herakleitos, on seda raske sõnastada: panta rhei, kõik voolab, kõik muutub.
Julgen väita, et ainuüksi viimase paarikümne aasta vältel on diplomaatiale osaks saanud ülisuured muutused. Omaaegsest sõnumitoojast ja poliitikas kaasarääkijast on saanud suhtekorraldaja, müügimees ja reklaamiagent. Kui varem olid kõikvõimalikud vastuvõtud teabe kogumise ja vahetamise peaallikad, siis tänapäeval näevad ministrid üksteist nii sageli, et saavad peaaegu kõik tähtsamad jutud isekeskis ära aetud.
Nagu mina seda näen, on diplomaatia oma klassikalises vormis (19. sajandi või 20. sajandi alguse tähenduses) kindlasti hääbumas. Diplomaadi töö hakkab, nagu sa ise tabavalt mainid, üha enam bürokratiseeruma. Öeldust hoolimata ei kao diplomaatia esialgu veel kuhugi, sest kogemus, mis tekib aastatepikkusest asukohariigis elamisest, selle igapäevarütmi tunnetamisest, on ainulaadne ja asendamatu. Diplomaatia kui vahend teiste maade ja rahvaste hingeelu ja mõtteviisi tundma õppimiseks jääb kestma, sest mida avaram on silmapiir, seda suurem ja eelarvamustevabam on arusaam ka maailmas toimuvast.

Oled öelnud, et diplomaatia on kui vaimne kümnevõistlus, kus keskmiselt tugev tuleb olla igal alal. Mis teeb aga ühest inimesest hea diplomaadi? Sõltub see pigem isiksuse omadustest või teadmistepagasist?
Olen ikka samal seisukohal. Ei piisa perfektsest võõrkeeleoskusest, kui sul pole selles keeles midagi öelda, nagu samuti pole kasu headest ja tarkadest mõtetest, kui sa ei suuda end teistes keeltes arusaadavaks teha. Diplomaadina töötamine eeldab head kombinatsiooni niihästi sobivatest isikuomadustest kui ka piisavalt laiast silmaringist. Lähte-eeldus on huvi ümbritseva maailma vastu, soov seda mõista.

Pidasid tänavu jaanuaris avaliku loengu Second Life'is asuvas Eesti virtuaalsaatkonnas. Tõstatasid seal muuhulgas olulise küsimuse, kuidas lepitada võistlevaid mälestusi, kuidas üle saada minevikutraumadest. Osundan: "Võib öelda, et leinata tähendab õppida jutustama teistmoodi. Jutustama teisiti sellest, mida on tehtud, mida on kannatatud, mida on võidetud ja mida on kaotatud. [-] Lepituses sisaldub rollivahetus: iga osapool hülgab oma nõude, et ainult neile kuulub tõe monopol. Seega peab iga osapool millestki lahti ütlema." Kuidas sulle paistab, eriti eemalt vaadates, kas me oleme õppinud oma minevikust teistmoodi jutustama, kas me oleme valmis lepituse nimel millestki lahti ütlema?
Kardan, et me pole veel valmis oma minevikust teistmoodi jutustama. Rõhutaksin aga kohe, et teistmoodi jutustamine ei saa olla eesmärk omaette ega tähenda ajaloo väänamist. Viimasega tegeleme aga (tahtmatult) ise, kui ajame (teadlikult) segi müüdid ja legendid, millele rajaneb meie rahvuslik iseolemine, ning ajaloolise tõe, mis ei pruugi üldsegi omavahel kokku langeda.
Meil on palju ja sageli õigustatud etteheiteid teistele rahvastele ajaloo kasutamise tõttu poliitilise relvana. Küsigem aga endalt, kas oleme ise sellest patust priid. Ma arvan, et mitte, ja ka tänaste Eesti ajaloolaste seas leidub neid, kes annavad omalt poolt müüdiloomele üha uut toiteainet, kirjutades minevikust nii, nagu nad tahaksid, et see oleks olnud, mitte aga nii, nagu see päriselt oli.
Samas ei arva ma, et lepitus peaks olema siht omaette, sest isegi õilsa eesmärgi nimel taotletav poliitiline korrektsus ei pruugi veel kaugeltki tähendada ajaloolist tõde. Ajalooline tõde omakorda pole aga mingi "asi iseeneses", vaid näitab eri nurkade alt vaadatuna erinevaid tahke. Järelikult võib üheainsa absoluutse ajaloolise tõe asemel neid paralleelselt ja täiesti rahumeelselt eksisteerida mitu.
Rääkides ajaloolisest leppimisest, meenutagem, et Euroopal kulus 60 aastat, enne kui oldi psühholoogiliselt ja poliitiliselt valmis kutsuma Saksa kantslerit Teise maailmasõja lõpu tähistamise pidustustele Pariisis. Eesti ajaloo sine ira et studio, vihata ja eelistuseta käsitlemine astub aga alles oma esimesi samme.

Margus Laidre
"Dorpat 1558-1707. Linn väe ja vaenu vahel"
Kirjastus Argo, 2008.
704 lk.

Eesti ajalookirjutusele on juba mõnda aega tunnuslik, et kõige viljakamad autorid pole kutselised ajaloolased, vaid need, kes kirjutavad ajalooraamatuid põhitöö kõrvalt. Neil pole vaja kulutada aega teadusbürokraatia teenimisele ega artiklite vorpimisele, vaid nad saavad rahulikult keskenduda mono­graafiate kirjutamisele. Margus Laidre on selle seltskonna üks huvitavamaid esindajaid, kelle kontol on viimase kümne aasta jooksul kolm kaalukat ajaloouurimust.
Praegu Londonis suursaadiku leiba teeniva Laidre viimane raamat on seitsmesajal leheküljel hargnev Tartu linna ajalugu 1558-1708. Kuid tegemist pole klassikalise lokaalajalooga, vaid pigem katsega visandada varauusaegse Läänemere piirkonna poliitilist ajalugu Tartu vaate­nurgast. Laiemas plaanis võibki autori paatoseks pidada Eesti ja Euroopa ajaloo läbipõimitusele osutamist. Ilmekalt kirjutab ta sellest seoses vaenuväe järjekordse jõudmisega Tartu alla 1656. aastal: "Nii jõudis Ukraina sädemest lahvatanud leek, mis süütas Vene-Poola ja Rootsi-Poola sõjad ning kruvis Leedu allutamise pärast peetud võidujooksus Moskva ja Stockholmi vahelised pinged haripunkti, läbi poliitilise silmakirjalikkuse ja diplomaatiliste keerdkombinatsioonide, Ingerimaa soode ja metsade kaudu viimaks ka peaaegu kolmkümmend aastat rahupõlve nautinud Tartu väravate ette" (lk 322).
Laidre valitud ajaperiood pole muidugi juhuslik eelistus. Need 150 aastat olid Tartu ajaloos ühed kõige dramaatilisemad, mis tipnesid linna hävitamisega venelaste poolt 1708. aastal (toona sündis ka kuulus Käsu Hansu kaebelaul "Oh! ma vaene Tardo Liin!"). Nagu Laidre osutab, vahetus sel ajavahemikul Tartus võim koguni kaheksa korda, neist ainult kahel puhul suurema vägivallata. Üheksa korda oli Tartu vaenuvägede poolt ümber piiratud ja vaid kahel korral olid nad sunnitud tühjade kätega lahkuma.
Laidre harutab kõik need Tartut tabanud vallutusplaanid, diplomaatilised intriigid ja suurriiklikud ambitsioonid suure hoole ja põhjalikkusega lahti, nii et tihtipeale saab lugeja üksnes imestada tema hea informeerituse üle. Väga harva peab autor tunnistama piisava teabe puudumist või juhtima joone all tähelepanu mõnele alternatiivsele tõlgendusele.
"Dorpat 1558-1708" on kokkuvõttes igati õnnestunud näide jutustavast ajaloost, mis velmab suure kaasaelamisjõuga kaugeid aegu ja kadunud kangelasi, tegemata samas mööndusi uuri­mis­töö põhjalikkuses ja teaduslikus viitamises. Võimalik, et tavalugeja ei suuda alati järgida kõiki neid teaberohkeid kõrvalepõikeid, kuhu Laidre oma uurimishoos liigub, ent tükike kodumaa ajalugu saab talle senisest kindlasti oluliselt selgemaks. Ootan huviga, millistele radadele Laidre ajaloohuvid teda järgmiseks viivad.

Marek Tamm