Seni avaldamata intervjuu Enn Soosaarega

Tol ajal tegelesin peamiselt ilukirjanduse tõlkimisega. Kõige rohkem on minu vahendatud raamatute hulgas XX sajandi Ameerika kirjanike teoseid. Ühtekokku olen tõlkinud üle neljakümne romaani ja novellikogu. Samas kirjutasin ülevaateid ning tutvustusi kirjanduse, kirjanike ja nende teoste kohta. Hulgaliselt arvustasin toona meil ilmunud tõlkeraamatuid.

On avaldatud imestust, kuidas te suutsite tol ajal hoida nii edukalt kätt pulsil Lääne kirjandusel, mida kirjutati ja mis ilmus ju raudse eesriide taga. Paljud olulised kirjandusteosed jõudsid eesti keelde fantastiliselt vara...

Siin ei olenenud see ainult minust, vaid rohkem kirjastuse juhtkonnast ja toimetajatest. Toona kehtis “norm”, et tõlkida tohtis raamatuid, mis olid vene keeles juba ilmunud. Eestis hiiliti sellest korduvalt mööda. Minu tõlgitud raamatute hulgas on neid vahest seitse-kaheksa, mis jõudsid eesti lugejani enne vene keeles ilmumist või avaldati Moskvas alles 1980. aastate lõpul. Kõige ilmekam näide on Nobeli preemia laureaat Saul Bellow. Venelased said ta romaane lugeda alles Gorbatšovi perestroika kõrgperioodil. Eestis ilmus Bellow’ esimene lühiromaan – “Püüa päeva” – 1968. Järgmise kümnendi algul lisandus veel kaks romaani. Neid tõlkijaid, kellele Moskvast ettejõudmine rahuldust pakkus, oli tollal mitmeid.

Olete te ise mõne autoriga ka kohtunud?

Paari autoriga olen tõepoolest kohtunud. Üks oli John Cheever (1912–1982), kes käis N Liidus olles ka Tallinnas. Aga ärge unustage seda aega.

Ega siis olnud nii, et neid päriskirjanikke sattus sageli siia ning et tõlkijad said maailmas ringi rännata ja suhelda nendega, keda olid tõlkinud või kavatsesid tõlkida. Praegu on võimalused hoopis teised. Veel tuleb meelde, et Tallinnas ja minu pool käis näitekirjanik (Edward) Albee. Aga teda ei ole ma tõlkinud. Igatahes on Ameerika kirjanikke, kellega mul on olnud otsekontakt, vähem kui ühel käel sõrmi.

Meid eestlasi on nii vähe, et me kõik peame vist tegema rohkem kui ühe suure rahva esindajad. Kas selle tõttu on meil olnud palju suurmehi – arvestades proportsiooni, rahvaarvu?

Väikerahvas, kes on otsustanud omariikluse kasuks, on raske koorma endale selga võtnud. Kellelgi meist ei paista iseolemise vastu midagi olevat.

Küll aga jääb nii mõnigi kord mulje, et paljud soovivad oma riiki mingisuguses pehmes variandis, kus peetakse endastmõistetavaks, et teised turvaku meid, toetagu meid, muretsegu meie pärast, hoidku ära, et me lollusi ei teeks. Eestkostealuse mentaliteedist on pagana raske olnud lahti saada. Suure osa eestlase hulgas levinud arusaam, et kui kord oleme ennast iseseisvaks ja sõltumatuks kuulutanud, siis see iseseisvus ja sõltumatus on a priori aegumatu ning võõrandamatu, on riigi kestmise seisukohast väga ohtlik.

Arusaadavalt napib meil inimressurssi. Ja seetõttu nõutakse võimekamatelt rohkem. Paratamatult toob see ühelt poolt kaasa inimeste killustamine, teiselt poolt keskpärasuse sissetungi ka sinna, kus vajataks hoopis helgemaid päid. Meie suurmehed on nii-öelda kohaliku tähtsusega suurmehed. Rahvusvaheliselt on suutnud – ükskõik mis alal, poliitika kaasa arvatud – läbi lüüa paraku vaid üksikuid.

Saab vist öelda, et meie rahvusel on erakordselt vedanud. Et oleme ära kasutanud ruumi ja aja n-ö murdepunkte, et tulla esile rahvana, kel on oma riik?

Kui vaadata pikemas sajanditelõikes, siis võiksime pigem küsida: mis erakordne vedamine see ühele rahvale nii kangesti on, et ta jõuab esimest korda iseseisva riigini alles XX sajandil. Ajaloo soodsama kulu puhul võinuks eestlastelgi olla iseseisev riik hoopis varem. Euroopa on ajalooliste riikide maailmajagu. Konservatiivsus säilis siin ka pärast Esimest maailmasõda. Tekkida suutis või tekkida lasti ainult neli täiesti uut moodustist – Eesti nende hulgas. Kõik ülejäänud riigid kas jätkasid või taastasid vahepeal kaotsiläinud omariikluse.

Aga vaadata saab ka teisest küljest. Maname silmade ette näiteks tuhande aasta taguse Euroopa etnoste kaardi. See meenutab suurt ja kirevat lapitekki. Toona asus siin sadu rahvaid ning hõime, kellel oli teistest erinev keel või murre ja kujunenud/kujunemas identiteet. Tänaseks on valdav enamik kas sootuks kadunud või hääbumas, kas hävitatud, teisesse sulanud või piiratud õigustega etniline vähemus suuremate sees või kõrval. Sellest vinklist tundub küll, et eestlastele on saatus suisa naeratanud. Kummatigi pakkus XX sajand meile iseseisvust kahel korral. Ja mõlemal korral oli rahval oidu ning valmisolekut võimalus ära kasutada.

Siinkohas on hea tähelepanu juhtida ühele uljale kannapöördele, mida ajalugu on meie kandis teinud. Läänemere-äärse siilu põhjapoolne maalapp, kuhu meie kauged esiisad ammu-ammu enne teisi oma kodu rajasid, oli aastasadu paljudele naabritele ihaldusväärne piirkond, mida rüüstati, vallutati, loovutati tugevamale. Täna viibime täiesti unikaalses olukorras. Me ei ole enam vaenulike ja agressiivsete naabrite piiramisrõngas. Vastupidi. Läänest, põhjast ja lõunast, kogu laienenud transatlantilise ruumi – see tähendab ELi ja NATO – ulatuses ümbritsevad meid partnerid, kes on huvitatud, et Eestist ja meie iseseisvast riigist saaks asja. Venemaa on teist meelt, sest Venemaa ei suuda oma ajalooga kokkuleppele jõuda ega oma riigile kujundada tulevikku, kus naabrussuhtluse alus oleksid koostöö ja respekt. Meie õnneks on Kreml üksi nii oma neoimperialistliku agressiivsusega kui ka selle nuhtleva pettumusega, mida on põhjustanud tõsiasi, et kunagised sõltlased, näiteks Baltimaad, tulevad moskoviitliku “abita” palju paremini toime.

Samas on vist nii, et meil on kogu aeg kriitiline aeg, et vastata adekvaatselt aina kiiremini muutuva aja väljakutsetele?

Kuidas adekvaatselt või võimalikult adekvaatselt aja väljakutsetele vastata, eks see ole kõigi riikide probleem. Tõsi, väikeriigil lisandub siia eksistentsiaalne aspekt. Valearvestus võib osutuda saatuslikuks.

Viimane lause toob meelde 1939. aasta. Siinkohas on hädavajalik täpsustus. Mina ei ole nõus nendega, kes väidavad: iseseisvuse kaotus oli tolleaegse poliitilise juhtkonna ebakompetentsete otsuste tagajärg.

Septembris ja oktoobris 1939 ei olnud Eestil mitte ühtegi stsenaariumi, mille järgi toimimine oleks taganud riigi säilimise. Kui tahame oma eelkäijate suhtes ausad olla, peame aktsepteerima tõsiasja, et ajaloos on perioode või hetki, kus iseseisvust ei ole võimalik päästa. Selle hävitamine oli maailmavallutuslikku paranoiat põdevate suurvõimude poolt kokku lepitud. Kurb tunnistada, aga tagantjärele näikse meie probleemiks järjest enam kujunevat asjaolu, et tolleaegsed surmaminejad ei käitunud nii nooblilt, nagu meeldiks praegu meile. Natukenegi vastuhakku, natukenegi verd, ei, loomulikult mitte kümneid tuhandeid langenuid, aga noh kümme, kakskümmend laipa isamaa altarile, ja alaväärsuse käes vaevleval eestlasel oleks täna tükk maad mugavam olla. Meil oleks mida/keda mälestada. Kellele/millele sambaid püstitada.

Eriti ülekohtune on tänapäevast süüdistada: miks ei tehtud seda? Miks ei tehtud teist? Miks ei viidud rahvast sõtta, mis oleks totaalse kaotusega lõppenud? Missuguse karistuse oleks Stalini maniakaalne aju määranud rahvale, kes talle relvadega vastu hakkas ja siis alla andis, selle üle ei tahaks isegi mitte spekuleerida. Samal ajal jätavad minevikuga rahulolematud nimme (või ka puhtast teadmatusest) tähelepanuta nii selle sõjalis-poliitilise olukorra, mis valitses 1939. aasta varasügisel Euroopas, kui ka selle moraalituse bakhanaali, mis levis toona kõikjale ja halvas kõike. Siit ei järeldu mõistagi, nagu ei tohiks me kritiseerida toonaseid riigijuhte tõsiste puudujääkide pärast demokraatliku ühiskonnakorralduse rakendamisel. Kriitiline analüüs on suisa hädavajalik – kas või selleks, et kunagisi vigu mitte korrata.

Oma raamat-essees “Isa ja aeg” te mõtisklete eri põlvkondade saatuse teemadel oma isa ja vanaisa ja enda saatuse taustal. Mis ajendas raamatu sündi, mis käsitleb meie rahva saatust eelmisel sajandil?

Olen ju suurema osa oma elust elanud just selles painavas ajas ning soov sellest kirjutada idanes kusagil kukla taga pikemat aega. Küsimus oli, kuidas seda teha. Pakkuda lugejale veel üht esseelaadset arutlust tuhandeid kordi läbikirjutatud teemal ei virgutanud mõtet.

Möödunud kevadel aga turgatas pähe idee, et kui ma katsuksin ette kujutada, mismoodi mu vanaisa ja isa seda aega läbi elasid, millised võisid olla nende reageeringud sellele, mis nende silme all toimus.

Mõlemad olid üles kasvanud ning oma tõekspidamised ja elukäsituse omandanud sootuks teistsuguses keskkonnas kui mina ja mu sugupõlv.

Mäletan hästi, et nende vapustused, masendused, mõistmatus olid selgesti teist laadi, kui on inimestel, keda nõukogude aeg täiskasvanuks vormis.

Neid ei rabanud mitte ainult see, kuidas võõrvõim, mis hävitas ühe väikeriigi iseseisvuse seletamatu jõhkruse ja valedega, inimesi tappis, küüditas ja vintsutas, kaasa arvatud nende sugulasi ning häid tuttavaid. Nad nägid pealt, kui kergesti vahetasid värvi paljud teada ja tuntud inimesed, kui hõlpsaks osutus enamikul unustada nii-öelda igavikulised väärtused ja juba tuhandeid aastaid tagasi kirja pandud eetikanormid või neist lahti öelda.

Teie raamatus “Isa ja Aeg” käsitletakse isa ja vanaisa põlvkondi.

Millised märksõnad võiksid teie enda põlvkonna kohta käia?

Mina kuulusin sinna aastakäiku, kes läks esimesse klassi 1944. aasta sügisel, s.t siis, kui teine nõukogude aeg oli alanud. Meid aga õpetasid kool, ajakirjandus, raadio, kogu ideoloogiline “pealisehitus”, et kõik on suhteline ja mida agaramalt oled sa nõus avalikult kordama neid valesid, pooltõdesid ning jaburdusi, mida pukis istuv kompartei ladvik nõudis, seda mugavama elu tagad sa endale ja oma perele.

Minul oli tänu vanematele [E.S-i isa oli luterliku kiriku vaimulik praost Albert Soosaar (1906–1995) – T.K.] keskmisest eestlasest parem immuunsus.

Sellegipoolest ei tulnud minagi tollest äraspidisest ajast päris puhtalt välja. Kellel rohkem, kellel vähem, aga jälgi mineviku nurimõjudest meie mõttemaailmale märkame kõikidel ajastukaaslastel. Sestap on eriti kummaline, kui tippkommud tahavad meid uskuma panna, et nende südametunnistus on puhas – ükskõik, mida nemad ja nende seltsimehed toonase hierarhiaredeli ülemistel pulkadel tegid või ei teinud. Tahes-tahtmata kerkib kiuslik küsimus: mis isevärki asjandus on kommunisti südametunnistus?

Mis enim häirib praeguses Eestis?

Uut Eesti aega on olnud kaheksateist aastat. Ma mõistsin juba üheksakümnendate algul, et demokraatlikku ühiskonnakorraldust ei ole võimalik tekitada deklaratsioonidega, ka mitte ühiselt väljendatud tahtega hakata teistmoodi elama. Demokraatiasse ei astuta, demokraatiasse kasvatakse. Tõenäoliselt vajame generatsioonide vahetust, täpsemalt: mentaliteedi, suhtumise muutumist. Sageli on väidetud, et heebrealaste kõrberänd kestis nelikümmend aastat just seepärast, et vanasse kinnijäänuid – Egiptuse mentaliteedist mõjutatud ning sealseid lihapotte tagaihkavaid tulevasi juute – asendaksid uues olukorras üleskasvanud ja uut mõtteviisi kandvad inimesed. Isegi Mooses ei jõudnud Tõotatud Maale. Talle näidati seda kaugelt.

Mis häirib? Palju häirib, võiksin vastata. Kogu inimeseksolemises on algusest peale olnud palju, mis häirib, mis võinuks või pidanuks meie soovi järgi olema teisiti. Aga kui kõik oleks tipp-topp, siis ei oleks ka rahulolematust, parandamise vajadust, edasiliikumist. Eks siingi ole tegemist meie ühe ontoloogilise paradoksiga. Ei tohi ära unustada, et inimesed, kes hakkasid pool sajandit väldanud totalitaristlikku ühiskonnakorraldust muutma, olid käinud nõukogude koolis ja mugandunud nõukogude äraspidise väärtussüsteemiga. Neil oli kõigest nõukogulikkusest kõrini, nad olid selle perspektiivitust läbi näinud, nad mõistsid seda absurditeatrit, mis oli meie argipäev. Ja ikkagi. Nii valijad kui ka valitavad tulid ajast, mis oli jätnud neile – ka siis, kui nad seda trotsisid – oma pitseri. Kui seda tõsiasja arvesse võtta, peame pigem möönma, et oleme üllatavalt hästi toime tulnud. Ja paljud nurinad ning virinad ei ole asjakohased.

See jällegi, jah, ei tähenda, et peaksime Eesti tänase olukorra üle kriitikata rahulolu väljendama. Nii mõndagi oleks saanud teha teisiti – tasakaalukamalt, tulemuslikumalt, õiglasemalt. Võtame näiteks erastamise ja sovettide poolt võõrandatud vara tagastamise. See oli vältimatu. Ühelt poolt tuli heastada kunagine ülekohus, teiselt poolt taastekitada omanikke ning peremehemõttelaadi, ilma milleta ei oleks me oma riiki edukalt käima saanud. Laias laastus too sotsiaalpoliitiline operatsioon õnnestus. Siiski olen seda meelt, et tagasisaajate ringi ei oleks tohtinud laiendada isikutele, kelle side kunagise omanikuga oli kauge ja pahatihti üksnes formaal­ne kui sedagi, et tagastamisel oleks tulnud arvestada maa, metsa, maja heas korras säilimiseks tehtud vahepealseid kulutusi, et Eestist lahkunutele, kellel puudus igasugune huvi kodumaale tagasipöördumise vastu, oleks mahajäänud vara tulnud hüvitada riigi pikaajaliste võlakirjadega, et kontroll esitatud tagastamisdokumentide üle oleks olnud juriidiliselt pädevam.

Teie raamatut lugedes meenus mulle ka peapiiskop Jaan Kiivit, keda pahandasid niinimetatud mõtlejad, kes ennustavad inimkonnale tulevikku ilma religioonita.

Loomulikult on Jaan Kiivitil õigus. Mulle meenub siinkohas, mida ütles XX sajandi üks juhtivaid teoloogilisi mõtlejaid Karl Barth: “Taevas on looming, mida inimene ei suuda ette kujutada, maa seevastu looming, mida ta suudab ette kujutada. Inimene ise on loodu taeva ja maa vahelisel piiril.”

Ühelt poolt oleme väga pikkade juurtega bioloogiline olend, teiselt poolt ainukene mõtlev olend planeedil Maa, kes tunneb pidevalt huvi ümbritseva vastu ning püüab seletatavat seletada. Ent sellest ajast peale, mil bioloogilise liigi Homo ühest harust sai inimene, oleme huvi tundnud ka metafüüsiliste asjade vastu. Väidet, et inimeste aastatuhandeid kestnud kontakti otsimine ning leidmine Jumalaga on olnud üks suur enesepettus ja mõttetus, ei saa ma kuidagi aktsepteerida. Religioossus kuulub lahutamatu osana inimese olemuse juurde. Meie hulgas on värvipimedaid, on neid, kellel puudub muusikaline kuulmine. Siit ei järeldu, et punast, sinist ja kollast värvi pole olemas või et muusikaga tegelemine on jama.

Te olete Eestis konservatiivsema mõttesuuna esindaja. Kas võib öelda, et mingil moel Nõukogude võim ravis meid vasakpoolsusest?

Vasak contra parem, konservatiivne, liberaal­ne, sotsialistlik. Need on ajaloolised mõisted, millega üritati näiteks XX sajandi esimestel kümnenditel tähistada indiviidide ja nende moodustatud gruppide – ka poliitiliste parteide maailmanägemuslikke erinevusi. Sajandi edenedes muutusid need järjest tinglikumaks ja praegu, XXI sajandi alguses, pole minu meelest nendega enam suurt midagi peale hakata. Kadunud on sisulised lahknevused, sest tänapäeval ei saaks ükski erakond ei valimistel ega riigi juhtimisel edukas olla, kui ta esindaks ainult kas “klassikalist” konservatismi või liberalismi või sotsiaaldemokraatiat. Kõik parteid Euroopas on sünteesparteid. Tavalises Vana-Euroopa riigis on kaks või kolm suurparteid – vahel ka üle valimiste püsivat koalitsiooni –, mis moodustavad kord üksi, kord omavahel, kord koos väikeparteidega valitsuse. Programmilisi ja tegelikkuses rakendatavaid kokkulangevusi eri nimesid kandvate erakondade vahel on märgatavalt rohkem kui lahkuminekuid.

Eestis, nagu ka mujal Kesk- ja Ida-Euroopas, on lugu veelgi segasem.

Pruugitakse meilgi vana kolmikjaotust, aga ideoloogiliselt on kõik paraku segamini nagu pudru ja kapsad. Küll on aga külma sõja järgsetest uusdemokraatiates saavutanud mitmed parteid märkimisväärset edu populismi ja nii mõnigi kord ka lausdemagoogiaga. See raskendab omakorda lahterdamist. Enam-vähem kõikidel erakondadel meeldib väita, et nad on keskel ehk tsentristid.

Totalitaarsete režiimide ­paigutamine parem-vasak-teljele on minu meelest täiesti meelevaldne. NLKP oli kõike muud kui vasakpartei. Mõistagi ei olnud ta ka parempartei. Mis parem- või vasakpoolsusest saame me rääkida riigis, kus valitses üheparteisüsteem. Sama käis ka Saksamaa Natsionaalsotsialistliku Töölispartei kohta. Minu meelest on mõttetu väita, nagu oleksid kommud või natsid ravinud kedagi vasakpoolsusest või parempoolsusest.

Selle pika sissejuhatuse mõte on lihtne. Sageli kasutatav skaalaline liigitus on tinglik ja suures osas sisutühi. Ma olen oma kirjutistes püüdnud olla tasakaalukas ja tasakaalustatud. Vältida hinnangutes äärmusi, katsuda mõista ikka ka teist poolt. Kas ja kuivõrd on mul see korda läinud, ei oska ma ise otsustada. Muidugi ei tähenda see, et mul ei oleks sümpaatiaid ja antipaatiaid. Kui kellelgi meeldib mind konservatiiviks ehk alalhoidlikuks pidada, las ta siis peab. Ma ise loodan, et ma ei ole takku takerdunud, ei oma mõtete ega poliitiliste arusaamadega.

* Täispikk intervjuu on peatükk Teet Korsteni valmivast intervjuuraamatust “Vabaduse sambad”.