10 käsku algajale stsenaristile: kuidas haarata vaataja huvi

Mida ei ole paberil kirjas, seda ei ole olemas. Vahel püütakse ainuüksi füüsilise tegevusega tähendust luua: “Tegelane kõnnib, seisatab! Kõnnib natuke. Sügab pead, seisatab. Vaatab tagasi – vaatab kappi!” jne. Siin võib tegemist olla müsteeriumiga ja käitumisele antakse varsti põhjendus, kuid kui terve stsenaarium selline välja näeb, siis ei saa vaataja midagi aru ega ka ühelegi tegelasele kaasa elada. Ja siis autor selgitab, et kuidas te aru ei saa: tegelane ju kardab, et teda luuratakse, ja tal on ebaseaduslik relv peidus ja ta mõtleb, kas tema eksistentsil on üldse mõtet...! Tegelikult on lugu veel autori peas ja ta pole suutnud paberil/ekraanil seda selgelt väljendada. Ja selle vea parandamiseks hakatakse kuhjama dialoogi, mis peaks vaatajale kõik selgeks tegema, ja ongi jõutud jälle rääkivate peade ja üleseletamiseni... Ütlust, et filmitegija peab filmi tehes mõtlema publikule, tõlgendatakse vahel sedasi, et ta peab tegema ainult komejanti, mis kõikidele vaatajatele meeldiks (selle mure võib kohe unustada, nagunii ei ole võimalik kõikidele meeldida). Ma tõlgendaksin seda teisiti. Kas oled kunagi paberiservale teinud kiirelt märkmeid ja kui need nädala pärast leiad, ei saa enam mõhkugi aru, mida sa seal mõtlesid? See ongi ebaselge kirjutamine, kus kirjutaja mõtleb ainult endale – sel hetkel on talle asi selge – ja ta ei mõtle lugejale. Kui stsenaarium sedasi kirjutatakse ning filmiks tehakse, et autorile piisab, kui tema üksi sellest aru saab, siis tekibki jälle vaatajal tahtmine saalist väljuda, sest lugu ei jutustata talle, vaid ekraanil on nagu mingi lahtimuukimata salakood. Aga milleks siis üldse teha filmi? Filmi, mille mõte on loo jutustamine, kommunikatsioon?