Luuletajast superkangelane Siim Kera
Siim Kera (21) andis möödunud suvel välja oma debüütluulekogu “Me vaatame kuud, kuni jääme pimedaks”. Ise vaevalt keskkooli lõpetanud, aga milline luule! Vaatame kuud ja näeme ka tähte. Tulevikutähte. Praegu õpib Siim Tartu ülikoolis kirjandust ja kultuuriteadusi. Kirjutab hoolega muusikablogi (dlukdluk.wordpress.com/) ja vahetevahel paneb mõne luuletuse kirja.
Siim: “Ma kuulan nii kuradi palju muusikat kogu aeg, et tavaliselt jääb sotsialiseerumine selle varju. “Me vaatame kuud...” oli ka ilmselt kõige rohkem mõjutatud muusikast, mida ma tol ajal palju kuulasin, näiteks Modest Mouse, Neutral Milk Hotel, Radiohead, The Beatles, The Magnetic Fields, Archers of Loaf.”
Vaikselt tegeleb Siim ka juba uue luulekogu kokku panemisega. Läheb veel aega, sest ega üks luuletaja kunagi täpselt ei tea, kust ja millal see luule tuleb. Kui ta tuleks tuulest, saaks natukenegi arvestada.
Siim: “Pärast kirjutatud luuletust on alati selline tunne, et mul ei tule küll enam kunagi ühtegi toredat ideed, millest värsse vorpida, aga mis sa kostad, mingi aja pärast ronivad sõnad ikka aknast kas või vägisi sisse.
Või siis paberile. Okei, see paber oli liialdus, sest mina kui moodne laps kirjutan tavaliselt arvutisse, sest nii saab kiiremini ja vastasel juhul lippavad sõnad eest ära, minu peas on nad justkui väiksed Usain Boltid, tulevad ja lähevad nii ruttu, et ei jõua silmagi pilgutada. Ma lihtsalt kirjutan mõne parema mõtte välja. Pastakast välja imetud tulemus ei kõlbaks absoluutselt mitte kuhugi. Aga kui tuleb idee, pean ma ta ilusti välja kirjutama või ta jääbki mu hinge kauaks ajaks kummitama.”
Kirjutamine paistab Siimu jaoks olevat paratamatus, läbitunnetatuna ka vabadus, nagu öeldakse. Võib-olla on meist paljudel sõnad akna taga kõlkumas nagu päkapikud, aga me ei usu nendesse ja nii nad ei saa sisse.
Peaks rohkem uskuma.
Siim: “Nii on, mingitel hetkedel peab lihtsalt kirjutama ja siis on tavaliselt tore olla. Luuletamine ei tundu eriti mehelik tegevus, ei sisalda mootoriaure jne, aga ometi tekitab üsna maskuliinse tunde: kirjutamise ajal on tavaliselt selline “ma-olen-maailma-kõige-lahedam-inimene” olek, mil tundub, et võiks vabalt ulgumerel valget vaala jahtida või mõne Mortal Kombati muskulaarmehena kuuepealise draakoniga rusikavõitlusse astuda. Selline omamoodi ekstaas ja reaalsustunde kadumine. Väike luuletajast superkangelane. Ja siis saab värss kirja pandud, mõju saab otsa ning tekib raskusi, et korralikult muna praadida.”
