Parem kui BFM
“Filmiteooria on rahvusvaheline ja paljukultuuriline nähtus, ent ometi jääb see pahatihti ükskeelseks, provintslikuks ja šovinistlikuks,” leiab Robert Stam raamatus “Filmiteooria”, mille eesti keelde on vahendanud Eva Näripea, Mari Laaniste ja Andreas Trossek. Prantsuse teoreetikud näiteks on alles hiljaaegu hakanud viitama inglise kolleegide töödele, samal ajal kui inglise autorid kipuvad ikka tsiteerima vaid inglise keelde tõlgitud prantsuse teoreetikute teoseid. Rääkimata sellest, et suurem osa Ladina-Ameerika või Ida-Euroopa filmiteooriast on tänaseni suurema osa maailma jaoks avastamata maa. Üsna selgeks saab lugedes seegi, et nii nagu film pidi tõestama end tõsiselt võetava kunstivormina, nii otsis ka filmiteooria pikka aega oma kohta teadusharuna.
Stami “Filmiteooria” on postmodernistlikult kirev teos, autor ei tõsta üht koolkonda teisest kõrgemale, raamatuga on võimalik tutvust teha mitte lineaarselt algusest alustades, vaid endale huvipakkuvast peatükist sisenedes, olgu selleks siis tummfilmi spetsiifika või digitaalajastu temaatika. “Filmiteooria” on ennekõike sissejuhatus ja isutekitaja, edasi peab lugeja minema juba algtekstide juurde. Rohkem kui sajandijagu teooriaajalugu (ja selle läbipõimumisi poliitikaga, kirjandusteadusega, soolise ja rassilise emantsipatsiooniga, massikultuuriga jms) on läbi tunnetatud ja läbi kirjutatud, arutledes iga mõttevoolu juures nii selle puuduste kui vooruste üle.
Näiteks läinud sajandi 70ndatel domineerinud semiootiline tekstianalüüs eeldas uurijalt Stami arvates skisofreenilise hoiaku võtmist,ühtaegu nii vaadeldava filmi armastamist kui ka vihkamist. Filmi uuriti nagu teksti, kus iga teksti osa võis terviku aset täita – analüüse kirjutati MGMi logost, ühe konkreetse filmi ekspositsioonist, misanstseenist jne. Igal juhul loobus tekstianalüüs filmikriitikasse juurdunud hinnangulisusest ning lülitas sinna hoopis psühhoanalüüsist, strukturaallingvistikast, narratoloogiast, grammatoloogiast, kirjanduslikust dekonstruktsioonist pärit sõnavara. Täielikult ignoreeriti karakterit, näitlejatöid, konteksti, retseptsiooni. Filmi uuriti tihti kaader kaadri haaval, mitte enam üheainsa katkematu jadana – ja nii kadus silme eest tervikpilt ning unustati filmikunsti sotsiaalsus, selle mõju sootsiumile. Eks selline klaaspärlimäng oli omamoodi vastulöögiks laialt levinud ajakirjanduslikule filmikriitikale, mis hooples ühekordse vaatamiskogemuse, hinnangulisuse, soovituslikkuse ja kiirusega.
Stam on siiski täiesti veendunud, et tõlgenduslikkust tekstianalüüsis ei ole võimalik ka parima tahtmise juures ületada. “Filmid on meie ihadele ja mõttelennule valla, isegi kui need ihad sublimeeruvad positivistliku objektivismi apparatus’eks” (lk 214). Niisamuti ei teeskle ta oma raamatus objektiivsust, vaid laseb kosta oma subjektiivsel, tõlgendaval häälel.
Uue meedia poolt innustatud teoreetiliste mõttelendude kohta ütleb ta aga nii: “Need võimalused on pannud aluse eufoorilisele uudsusdiskursusele, mis meenutab mõneti sajanditagust olukorda. Uued tehnoloogiad koormatakse tohutu ideoloogilise lastiga. Väidetakse, et uus meedia õhutab loomupäraselt koostööl põhinevat käitumist ja tühistab ühiskondliku kihistumiseni viivate inimfüüsise etteantuste – soo, vanuse, rassi jne – mõju. Ent mõte sellisest ühiskondlikust transtsendentsist jätab tähelepanuta sotsiaalsete kihistumiste ajaloolise inertsuse. Ka võimu kaalukausid kalduvad endiselt nende uute seadmestute ehitajate, levitajate ja kaubastajate kasuks. Näiteks internet eelistab inglise keelt kõigi teiste keelte kahjuks” (lk 338).
Niisiis – ärge minge BFMi filmiteooria loenguid kuulama (filmiteooria õppekava, nagu selgub, iseseisvana enam ei eksisteerigi), minge hoopis raamatupoodi ja ostke endale see raamat. Blogosfääris filmimõtte arendamiseks keegi akadeemilist kraadi ei küsi – aga võrratult põnevamaks muudaks filmialase diskussiooni see küll, kui me, filmist huvitatud, oskaksime näiteks määratleda, mis on see teoreetiline positsioon, mille pealt me oma käsitlusega teiste ette tuleme. Lähtub see vaatajapositsioonist või tekstianalüüsist? Autoriteooriast või metamodernismist? Alateadvus, muide, proovis mul terve möödunud öö Katrin Lauri “Surnuaiavahi tütart” erinevate teooriavõtmetega lahti muukida, aga ei unes ega ka ilmsi pole see mul veel õnnestunud.
Ette heita saaks suurepärase sissejuhatava raamatu väljatoojatele ehk vaid seda, et raamat pole kõvakaaneline, nii et põhjaliku läbinärimise tagajärjel ei ole teda võimalik enam heale sõbrale välja laenutada – ta on niivõrd kapsastunud. Ja kohati igatsesin ka karmimat toimetajakätt, mis oleks ülemäära võõrsõnade lummuses olnud tõlkijate raskepärast lausestust pisut inimsõbralikumaks toimetanud.
