Nädala raamat: Ühiskonnaõpetuse ulmekas
Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski
“Hääbuv linn”
Tõlkinud Veiko Belials. Fantaasia, 2012. 352 lk.
Vendadele Strugatskitele on fantastika aparatuur, mille abil analüüsida inimesi ja ühiskonda. Juba 70ndail kirjutatud, kuid alles 80ndate lõpul ilmunud “Hääbuv linn” on kvaliteetulme, mis juhatab lugeja sujuvalt üldistustele.
Teragi ei ärrita, et mõni detail, nagu näiteks salapärane Punane Hoone, mis ennast siin-seal ilmutab ning inimesi neelab, jääbki lahti seletamata. On see psüühiline seisund, südametunnistusega vastamisi olek, hallutsinogeen või füüsiline objekt? Pole tähtis. Oluline, et just Punases Hoones satub komsomolivasika vaimustusega Eksperimenti uskuv peategelane Andrei silmitsi enda hingega. Võitlust tumeda poolega sümboliseerib malemäng Staliniga.
“Hääbuv linn” sisaldab külluslikult kultuurilisi ja poliitilisi viiteid. Pean end keskmisest informeeritumaks, ent ilma tõlkija selgitusteta oleksin paljust ilma jäänud. Tavaliselt ei viitsi ma alamärkusi üldse lugeda, aga “Hääbuva linna” puhul on viited tarvilikud, et avada eri kihte ka sellele lugejale, kes ei tunne ennast Vene, nõukogude või ka poliitika ja piibli asjades päris koduselt.
Sisust. Käimas on Eksperiment. Keegi ei tea, kus tegevus toimub. Paistab tehnoloogiline päike, mis lastakse kindlal ajal klõpsti kustu. Ühel pool on kuristik, teisel pool kollane sein, mida mööda üles ronimine ei õnnestu. Ka lendamine mitte. Eksperimendis osalevad eri rahvuste esindajad, kes miskipärast räägivad ühes keeles. Neid värbavad Mentorid, kusjuures igaühel on oma Mentor. Kes see on, kas kaitseingel? Ja koht – on see teine planeet, paralleelmaailm, kollektiivne unenägu? Viimasele tundub osutavat raamatu lõpp.
Tegelaste valik on paras tulevärk. Gestaapolane Fritz usub korda ja eliidi võimu. Juut Izja Katzman teab kõike ja ei usu midagi. Litsakas rootslanna Selma võtab elu ja mehi eriti mõtlemata. Hiinlane Wang tahab jääda ühiskonnas alati kõige madalamale astmele. Hea ja ettenägelik Donald lahkub Eksperimendist enesetapu teel. Ehkki nimed ja tegevus on erinevad, tulevad kujud tuttavad ette – Strugatskid mängivad läbi raamatute samade malenditega, vaid mäng on uus.
Peategelane Andrei elab läbi mitu arengufaasi. Entusiast, kahtleja, vägivaldne korralooja, illusioonideta valitseja, külmavereline ja ennastsalgav tõeni jõudja, kes veevaba Linna-välist ääremaad uurides ei lepi meelelise paradiisiga Klaaspaviljoni juures. Nõnda illustreerib Andrei erinevaid inimeseks ja kodanikuks olemise viise, mistap “Hääbuv linn” sobiks analüüsimiseks ühiskonnaõpetuse tundi.
